Koht täis vaimulikke ja vaimsust

EELK vaimulikkond kogunes 19.–21. jaanuaril konverentsile Pärnu lahe äärde Audrusse. See merelähedane paik on küllap juba aastatega tuttavaks saanud, koht, kus vaimulikud näevad üksteist kolleegidena.

Seekordse konverentsi kohta ütles Marko Tiitus, et temale juhatuse esimehena oli see kergeim konverents, kus kõik laabus. Vaimulikud on õppinud olema omavahel koos, tihe programm toimib. Oma kihelkonnas ja linnas ootavad vaimulikud koguduseliikmeid kirikusse, trotsima ajapuudust ja individualismi. Vaimulike konverentsil katsutakse vaimulike võimet leida aega ühiseks olemiseks. Seekord oli neid kokku tulnud 100.

Head korda märkasid ka külalised USAst Minnesotast, kes elavad ja töötavad Riias. Eestlased oskavad kella vaadata.

Vaimulikud läksid luurele

Vastavalt kodukorrale algab vaimulike konverentsi tööpäev armulauaga jumalateenistusega. Esimene neist oli kohalikus Audru kirikus. Paljude kaugelt tulijate jaoks oli see hea võimalus näha üht maakirikut, Audru kiriku ja pastor loci Tiina Janno jaoks oli see ilus võimalus võõrustada EELK vaimulikkonda.

Praost Enn Auksmanni pihikõnest jäi kõlama mõte, et vaimulikuna, kolleegina kolleegide seas mõtleme sageli, kellega minna luurele. Sellest sai konverentsi saatev mõte. Vaimulikkond tahab minna üheskoos luurele.

Sel konverentsil osutuski ehk suurimaks raskuseks küsimus, kas meie jumalateenistuste kultuur pole jõudmas raskesse kriisi. Sageli oli jumalateenistusel tegevuse keskmeks juhtiv liturg, keda ümbritsesid, pilgud ainiti ühe mehe poole pöördunud, kaasa teenivad vaimulikud. Vaid ühel jumalateenistusel suudeti seda inimlikku hierarhilisust vältida ning järgida meie kiriku traditsioonilist viisi, kus vaimulikud teenisid võrdsetena. Nad polnud pöördunud mitte juhtiva liturgi poole, vaid teenisid kedagi, ilmselt nähtamatut.

«Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid» (Ilm 2:5).

Akadeemilisus

Vaimulike konverentsid on enam kui sada aastat tagasi saanud alguse mõttega, et pastorid saaksid taas olla otsekui üliõpilased, kuulata Tartu ülikooli usuteaduskonna teolooge. Seekord torkas mulle silma ettekannete hea tase.

Konverentsi teemaks oli ristimine. Peapiiskop Andres Põder nägi konverentsi head kooskõla EELK teema-aasta, ristimise aastaga. Ta rääkis kuulajaile muu hulgas pluralistliku ühiskonna mõjust ristimisele. Jeesuse sakrament elab kirikus, seda jagatakse inimestele, inimesed aga elavad maailmas, mis ristimist sageli ei mõista, ning seostavad meelevaldsete asjaoludega. Seesama kirik peab selles maailmas ikkagi sakramenti jagama, tulevikus loodetavasti veel enamgi ja veel puhtamalt.

Ingmar Kurg näitas konfessioonierinevusi ristimise mõistmises. Meie silme ees avanes panoraam Euroopa kaardist, ristimine kirikuelu näitelava erinevates kohtades – kristoloogias, soterioloogias, eklesioloogias. Ainsa kohalviibinud baptistiteoloogina tõi ta harukordse mõtte, nimelt: luterlaste ja baptistide erinevus ristimiskäsitluses on pärit küll reformatsiooniajast ja enne baptistikiriku sündi, kuid tegelikult käinud esimesed diskussioonid läbi luterluse sees, seal, kus küsiti ristimise kohta meeleparanduse ja uuestisünni seoses.

Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja dr Arne Hiobi ettekanne (Marko Tiituse statistika kohaselt on A. Hiob staažikaim ettekandepidaja) rääkis ristimisest teoloogia süsteemis. Loomaks sõnadele alust, seletas ta ära ka mitu piibliteoloogia küsimust ristimise kohta. Olulisim panus oli näidata lapseusu küsimust, mis esineb teoloogias Vanast Testamendist M. Luhteri kaudu tänapäevani.

Paljudele vaimulikele ja leerilastele on ilmselt tuttav Tartu ülikooli lektori dr Kaido Soomi ankeet leeritööst EELKs, vähem on neid, kes on tuttavad ka tema doktoritööga. Ettekanne käsitles kiriku praktikate tagajärgi meie rahva ristimise tunnetamisel. Eks pannud paljude vaimulike hingi värisema ettekande sõnum, et piduliku leeripäeva eel oleme me laupäeva õhtul vaikuses ja tähelepanuta leerilapsi kiiruga ristinud. Ristimises argisus, leeritamises pidulikkus. Ristimises üksindus, leeritamises rahvahulkade tähelepanu. Ometi on ristimine sakrament, mida tuleks just esile tõsta.

Vaimulike konverentsi selline keskendumus ristimisele võimaldas head vaimsust. Ei ole ju ristimine meie kirikus mitte milleski lahutav. Ka tänapäeval võime öelda koos Paulusega: «üks Issand, üks usk, üks ristimine» (Ef 4:5).

Aasta vaimulikud

Vaimulike konverents on alati ka pidulik sündmus. Teise päeva õhtul olid tähtsad tööd teha pidulaua ääres. Aasta vaimuliku tiitli said Mihkel Kukk ja Ove Sander. Sellega tunnustati mõlema vaimuliku pühendunud tööd ja sõbralikku olemist ametivendade vahel (ametiõed ja -vennad on aasta vaimulike valimisel hääletajateks).

Kokkutulnutele kõneles emeriitõpetaja Priit Rannut, kes, tulles konverentsile mõni päev enne oma üheksakümnendat sünnipäeva, mäletab meie kirikut pikema aja vältel. Vaatamata aastate koormale on tema tähelepanu hea ning pidukõne kõlas retoorilisel tasemel ja sisulises headuses ilma ettevalmistuspaberitagi.

Puhkekeskusesse konverentsile tulnud laulja Tõnis Mägi leidis, et kui ta ei tunne end tavaliselt «sellistes kohtades» mitte just loomingu sõiduvees, siis täna ja siin ei ole puhkekeskus mitte «selline koht», vaid see on koht täis vaimulikke ja vaimsust. Selle kinnituseks komponeeris ja luuletas ta veidi ning kandis kohe ette uue laulu.

Ühendamaks kahte ilusat, ütles üks ametivend hiljem: «Priit Rannuti laul ja Tõnis Mäe jutlus.»

Autasud anti kätte ka praost Joel Luhametsa korraldatud mälumängu võitjatele, kelleks olid Mika Tuovinen, Priit Rannut ja Arne Hiob. Kõik küsimused puudutasid viit Moosese raamatut. «Õnnis on inimene, kes ei istu pilkajate killas …, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad » (Ps 1:1j).

Vallo Ehasalu,
vaimulike konverentsi juhatuse liige