Filmielamus. Kui Sa oled mind sellisena loonud

Filmis «Kahtlus» puutume kokku igavese teemaga – katoliku preestrid ja kooripoisid. Katoliku preestrit homoseksuaalsuses kahtlustada on ülimalt lihtne, sest ordineeritakse reeglina vallalisi mehi, kes elavad tsölibaadis.

Siia juurde võiks tuua näite, kuidas mungalt küsiti, millal sureb seksuaalsus. Siis, kui viimane nael on kirstukaane kinnitanud, vastas munk. Aga tsölibaadis elav preester ei ela kloostris, ta elab kõrvuti kogudusega ja puutub inimestega kokku kõikvõimalikel üritustel ka väljaspool jumalateenistusi.
Kahe vastasseis
Filmi tegevus toimub 60ndatel aastatel Bronxis, ajad on sedavõrd muutunud, et katoliiklikusse St. Nicholase kooli tuleb esimene mustanahaline õpilane Donald (Joseph Foster). Filmi meespeategelaseks on karismaatiline preester, suurepärane jutlustaja isa Flynn (Philip Seymour Hoffman), keda häirib surutis ja letargia kirikuelus ning kes püüab kooli ranget korda lõdvemaks muuta. Tema «vastas» on konservatiivne koolidirektor õde Aloysius (Meryl Streep), kelle jõuvõtteid koolipoistega iseloomustab isa Flynn sõnadega «draakon on näljane».
Isa Flynn on võtnud Donaldi, keda koolis kiusatakse, oma kaitse alla ja kooripoisiks. Naiivse õe Jamesi kahtlused, et isa Flynn pöörab Donaldile liigset tähelepanu, käivitavad jahi pedofiiliale. Õde Aloysiuse ainsaks tõendiks on tema kindel usk mehe süüsse.
Isa Flynnil on palju suurem võim kui õde Aloysiusel, kuigi viimane on kooli direktor. See tuuakse filmis kenasti välja: preester istub direktori toolile, kui teda viimase kabinetti vestlusele kutsutakse, jne, mis näitab, kui raske on naise võitlus mehe vastu. Õde Aloysius haistab ohtu, ta on ennegi kirikus seksuaalkurjategijaid kohanud. Ta teab neid märke ja üritab seda kurjust koolist eemale hoida.
Sellisena loodud
Film tekitab küsimusi, millele antud teos vastama ei peagi. Igavene küsimus: kas preestriks pürgiv võib olla ka mees, kel on häbi või tahtmatus tunnistada oma homoseksuaalsust? Pealegi ei jää see varjatuks ka preestrina teenides. Või on oma seksuaalne orienteeritus loonud ebakindluse, mis esitab Jumalale lisaküsimuse: miks Sa oled mind sellisena loonud? Ja kui Sa oled mind sellisena loonud, siis lase mul teenida Sind üksi, et mitte elada omasoolisega «patuelu».
Kas homoseksuaalsust on kirikuõpetajate hulgas keskmisest rohkem? On see uurimiseks tabuteema? Kui kaua veel? Homoseksuaalseid preestreid tundub erinevates kristlikes konfessioonides olevat palju. Ja kristlikes lihtsalt sellepärast, et võrdlusmaterjal puudub. Idamaade usundid on tunduvalt individualistlikumad ega ole esil nii palju kui näiteks katoliku kiriku tegemised. Pealegi pole mittekristlikes usundites huvi omasoolise vastu nii põlu all kui Piiblis.
Võimaluste puudus
Algul tundus film kuidagi tavapärane heade-pahade vägikaikavedu 60ndate aastate USA katoliiklikus koolis, kus õppisid nii poisid kui tüdrukud. Neid aastaid võib ka nimetada homovaenulikumaks ajaks üldse, enne kui vabamad tuuled puhuma hakkasid. Kõnealuses filmis oli sisse toodud veel poisi eelmises koolis kiusamise liin, väidetavalt tehti seda tema homoseksuaalsuse pärast ja poisi isa tundis selle tõttu häbi ning põlgas oma last.
Preester sai poistega suurepäraselt läbi. On nad ju ise kooripoistena alustanud ja teoloogiaõpingute järel ordineeritud, omamata võimalusi noormehena nii vaimselt kui seksuaalselt kogeda suhteid, mis puberteedieast edasi juhataks. Seega, emotsionaalselt puberteediikka jäänutena leiavad nad poistega kergelt ühise keele.
Poistele, kel puudub adekvaatne isakuju, on selline preester nagu päästerõngas. Kurb, kui kahtlused on asjatud, sest preester on sunnitud lapsi vältima. Kuid kui kahtlustel on tõepõhi all ja inimene on karismaatiline isiksus, võib ta ära petta paljud ja pikaks ajaks. Kui sellele lisandub ka verbaalne võluvus, õde Jamesile: «Ära lase endale öelda, et su südame valgus on kurjast», on raske näha tõde. Ja mis on tõde?
Igal teol on hind
«Kõike te siiski ei taju. See, mida te tajute, on pelgalt emotsioon, mitte fakt,» on isa Flynni sõnad enne koolist lahkumist. Kuid vana nunn ei lase end eksitada. Tal puudub vajadus teha nähtavaid heategusid. Olles vaba lugupeetavuse lõksust ja teiste arvamusest, suudab ta vähemalt enda meelest teha õigeid otsuseid. See tundub justkui arukas olevat, sest kui vajadus head teha ja meeldida toidab inimese pidevalt näljas ego, siis kui palju vajame enda ümber nõrku ja tagakiusatuid, et end hästi tunda?
Õde Aloysius valetab, et on uurinud preestri kohta tema endistest töökohtadest, saades nii preestri oma kohalt lahkuma, et hiljem tõdeda: «Püüdlus teha väärtegusid viib sammu Jumalast eemale ja sellel on alati oma hind ning see on….. kahtlus.»
«Kahtlus» («Doubt») on põhiliselt näidendeid kirjutava Patrick Shanley teine lavastajatöö, ka näidendi põhjal stsenaariumi kirjutas ta ise. Lavastus tuli välja Broadwayl 2004. aastal ja võitis kõik peamised teatriauhinnad. Nüüd siis film, mis on hästi kirjutatud ja tehtud, välja arvatud ehk lõpustseen, mis on liialt teatraalne filmikeele jaoks.
Ja alati jääb meile ka võimalus mõelda: inimene võib tsölibaadis elades muutuda üllatavalt «puhtaks», kaotades oma heteroloomuse, olemata homoseksuaalne, kuid armastades inimest inimesena n-ö suurelt, sügava ligimesearmastusega, mis teeb võimatuks teise ärakasutamise isegi verbaalselt seksuaalsel moel, rääkimata muust.

Miina Piir,
teoloog