Võtke vastu Aukuningas!
/ Autor: Arne Hiob / Rubriik: Kirikukalender, Pühad / Number: 18. detsember 2024 Nr 47 /
Advendiajal kõlavad võimsalt Taaveti laulud: „Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja“ (Ps 25:15).
Iisraeli kuningat ähvardasid vaenlased, kes seadsid oma „võrgud“ teda püüdma. Taavet räägib ka surmast kui võrgust, mis kisub meid sügavikku: „Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette“ (Ps 18:6).
Siiski on olemas lohutus: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga“ (Ps 23:4). Ühtlasi ta küsib: „Kes tohib minna Issanda mäele ja kes tohib seista ta pühas paigas? See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt.“ Ja viimaks ettekuulutus: „Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla!“ (Ps 24:3–7)
Kümnetes kohtades Vanas Testamendis on täheldatud ettekuulutusi Jeesuse kohta. Mitte et ettekuulutajad ise olnuksid täpselt teadlikud, mida nad teevad, vaid nad tabasid õiget suunda ja kohati ka õigeid detaile. Jumal annab meile niipalju, kui oleme võimelised vastu võtma, kuid otsija leiab kindlasti, mida temale on vaja.
Jeesus on Aukuningas, kelle sisenemisele Jeruusalemma mõtleme advendiajal. Seal toimusid rasked sündmused: Tema kannatamise, surma ja ülestõusmise kaudu tõmmati meie kõigi jalad välja surmavõrkudest. Surra tuleb, aga sealpool surmarada ootab oma sõpru Jumal. Kas oleme Jumala sõbrad, tuleb meil endalt küsida. Sõpradel tuleb vahel ka kannatada, kuid neil on valgus ja lootus ning salapärane rahu südames.
Valguse ja rahu leidmiseks tuleb meil Aukuningas vastu võtta ka oma ellu. Et see sündida saaks, sisenes Jeesus tagasihoidlikult eesli seljas Pühasse Linna. Õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik, ning te leiate hingamist oma hingedele, õpetas ta oma jüngreid. Nii tuleb ta vaikselt ka meie ukse juurde ja koputab, et teda sisse lastaks.
Mis juhtub, kui me Aukuninga vastu võtame? Selle kohta on ilusasti kirjutatud, et kui Jeesus sisse tuleb, paneb ta ukse seestpoolt riivi. Võib-olla pole ta veel pääsenud igasse meie tuppa ja ruumi? Vahest leiab ta end ka tõrjutuna keldrisse või pööningule? Kuid iialgi ei lähe ta enam majast välja, kuhu on sisenenud, täielikult.
Veel on öeldud seoses kiusatustega: kurat saab mõju avaldada meie ihule ja isegi hingele, kuid vaimu, mis on Kristuse kaudu Jumala Vaimuga üheks saanud, ei saa deemonlik toime ilma vaba nõusolekuta mõjutada. Meie uuestisündinud vaim on kurivaimudele kättesaamatu.
„Ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumala seeme püsib temas ja ta ei saa teha pattu, sest ta on sündinud Jumalast” (1Jh 3:9).
Kahtlemata võib juhtuda, et me eksime, sest liha on nõder ja hing ülitundlik, kuid miski ei saa meid sundida pattu tegema vaimus, s.t võtma pattu kui normaalset. Kui oleme Aukuninga oma ellu vastu võtnud, siis takistab tema, et hoidume suurematest ihu ja hinge hävitavatest vigadest. See toob kaasa valguse ja rahu.
Arne Hiob
emeriitõpetaja
