Ain Kaalepiga Euroopa taustal
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 13. mai 2009 Nr 20 /
Kõnelesime möödunud nädalal Ain Kaalepiga. Euroopa päev (9. mai) oli tulemas ja mõtlesin küsida mõne vähem või rohkem päevakohase mõtte inimeselt, kelleta me siinset kultuurielu ette ei kujuta.
Olete viimasel ajal oma varasemaid töid üle vaadanud ja hulga neist kogumikesse pannud («Jumalatosin» proosavalimikuga Loomingu Raamatukogu sarjas ning luulekogumik «Muusad ja maastikud», mõlemad ilmunud möödunud aastal). Milline tähendus neil ülevaatlikel töödel Teie enese jaoks on?
Igal kirjanikul on oma töid vaadates tunne, et see on nüüd ülevaade tema elu mõnest etapist, mõnikord ka tunne, et see on ülevaade tema elust – see ei tarvitse nii olla. Tark kõrvaltvaataja oskab anda õigemaid hinnanguid.
Kuidas Teie puhul loominguga üldse on – kas see on endast ärakirjutamine, s.t luuletus või muu teos hakkab elama oma elu, varsti imestad, et keegi kriitik on asjast teisti aru saanud, keegi lisab uue tähenduse, uue märgigi, või on kirjutatud selleks, et endale mõttekaaslasi leida?
Kirjanikke on liigitatud mitmeti. Üks seesuguseid, mis on ka siinsele kirjanduselule oma mõju avaldanud, on taanlase Brandese liigitus. Lühidalt on siis ühed kirjanikud enseavaldajad, teised mingi idee propageerijad ja kolmandad meistriteoste loojad.
Nii rangelt kolmeks jagada kirjanikke muidugi ei saa, vähegi avaramas isiksuses on kõik need palged esindatud. Ma ise olen arvanud, aga võin selles suhtes ka eksida, et olen püüdnud olla see meistriteoste looja. Olen püüdnud kirjutada võimalikult täiuslikke luuletusi. Täiuslikke muidugi mu oma kriteeriumide järgi. Sellega seoses propageerin ma muidugi ka mingit ideed, endastmõistetavalt lähtun omaenda isiksusest ja kogemustest. Tõlkimine on iseasi, selle puhul avaldad teise isiksuse loomingut. Kokkuvõtlikult – kõik need kolm palet on kirjanikus siiski olemas.
Teie loomingut on inspireerinud antiik, kristlus, Euroopa kultuuriruum, olete juuripidi seal sees. Kuidas mõtestate eurooplust ja eurooplaseks olemist lahti täna?
See on alati olnud mingil määral vaieldav, milline on Eesti suhe Euroopa kultuuriga. Milline ta on ja milline ta peaks olema? Hetkel julgeksin ma öelda, et eesti kultuur on üks osa suurest Euroopa ja kogu maailma kultuurist.
Konkreetsemalt näeksin eesti kultuuris ja ka kirjanduses muidugi kolme põhielementi. Esimene tuleneb eesti keelest kui soome-ugri keelest, mis ju õieti euroopa keel ei olegi, on idamaise päritoluga. Teine oleks antiikkultuur, kreeka-rooma kultuuritraditsioon, ja kolmas väga oluline – kristlik traditsioon. Kõik need kolm on eesti kultuuris ja kirjanduses olemas ja kõikidest neist peaksime lugu pidama. Väga rumal on see, kes mõnda neist eitama hakkab.
Kuidas Teie tajute – milline on loomeinimese koht tänases Eestis?
Ammendatavat vastust anda ei ole kerge. Oleneb sellest, mida me looja või loova inimese all mõistame. Võiks ju öelda, et ka iga füüsilise töö tegija on oma piires looja, kel on see kogemus, see teab.
Tavaliselt nimetatakse loojateks vaimsel alal tegutsejaid – kunsti- ja teaduseinimesi, filosoofe, teolooge, aga ka kõiki kirikus tegevaid inimesi – ilma nendeta ei saa ükski ühiskond. Neid püütakse teinekord organiseerida teisiti. Sotsialistlik ühiskond, mis tegelikult on ju pahempoolsete loosungitega ilustatud diktatuur, püüdis eemale tõrjuda religiooni. See oli muidugi väga rumal ja igaviku seisukohast täiesti lootusetu ettevõtmine.
Kuidas Teile tundub, milline kaal on sõnal?
Sõnal on alati olnud mingi kaal. Kui päris kaasaegseks minna sõna kõige kitsamas mõttes, siis võib öleda, et juba mitme viimase sajandi jooksul on sõna kaal nõrgenenud. Teda kasutatakse liiga palju, tekib sõna inflatsioon ja sõna enam ei usuta. Sõna üle irvitatakse. See on omamoodi tsivilisatisooni nähtus. Öeldakse ju – valetab nagu ajaleht.
Oleneb, millist sõna me mõtleme, kas raadiost kuuldavat, ajalehest loetavat, kunstiliselt väljendatut. Igaühel on oma kaal. Kahjuks pole ilukirjandusel enam sellist kaalu, nagu tal kunagi mõnedel ajastutel on olnud. Mõtleme näiteks Émile Zolạ või Lev Tolstoi peale – nendel oli ühiskonnas väga suur kaal. Mis nad ütlesid, seda võeti tõsiselt ja see avaldas ka mõju.
Sõna juurde tulles – Saksamaal viidi hiljaaegu leerilaste seas läbi uurimus, millest selgus, et nad peavad jumalateenistuse kõige igavamaks osaks jutlust. Millest see Teile kõneleb?
Olen juba poisikesest peale kirikus käinud ja huviga kirikusse suhtunud. Luterlasena olen ma harjunud kõige tähtsamaks pidama nimelt jutlust ja küll on suur rõõm kuulda, kui kirikuõpetaja räägib tarka juttu heas keeles. Võib-olla pole jutlustajad tasemel?
Üks mõte on mind mitu aastat vaevanud ja nüüd olen ma sellele aja jooksul ka sõnastuse leidnud. Me ei mõtle üldse selle peale, et nõukogude ajal viidi läbi väga põhjalik ajupesu. Ja selle mõju kestab siiamaani, avaldudes eeskätt ateismi levikus. Ateism on inimekonna ajaloos ikka esinenud, aga mitte kunagi domineerinud, nüüd on hakatud seda pidama normaalseks. See on nõukogude aja pärand.
Inimene võib olla suur isamaalane, eesti ja maailmakultuuri edendaja ja sealjuures ateist. See on olnud ka varem mõeldav, aga siiski väga erandlik. Sellist nimest, kes ütleb, et tal pole küll usu ja usklike vastu midagi, kuid isiklikult on ta ateist, pean mina küll väga rumalaks. Muidugi võib mu seisukoht imestust tekitada, aga ma pean oma seisukohta loomulikuks, seda ka Euroopa ja Eesti kultuurikontekstis.
Küsinud
Mari Paenurm