Kristlane ja töö

Kevadel teevad paljud inimesed puhkuse plaane, teised lihtsalt rõõmustavad ilusast aastaajast. Ka kirikukalender asetab kristliku kiriku ühed suuremad pühad kevadesse.

Me tähistame Kristuse ristisurma ja ülestõusmist kui kõige tähtsamat õndsusloolist sündmust. See, mis toimub looduses, kinnitab elu võitu surma üle. Loodus ärkab uuele elule ja ülistab Looja vägevust. Ei ole ime, et kirikukalendri pühapäevade teemad kutsuvad meid juubeldama, laulma ja palvetama.

Sellel aastal langeb ka 1. mai pühapäevale ja me peame enestelt küsima, kuidas suhtume säärasesse tähtpäeva? Meie kirikukalendris on 1. mai kevadpüha. Saksa kalendris on märgitud: «Palvepäev õnnistatud töö eest». Soomlaste «vappu» on lihtsalt «suomalaisen työn päivä». Olen korra olnud sellel päeval Helsingis ja näinud, millise innuga on seda päeva tähistatud. Jäi mulje, et kõik on väljas. Teiste vappu-tähistajate hulgas oli ka Helsingi piiskop abikaasaga. Nad olid endastmõistetavalt oma rahva hulgas, heatujulistena tahtsid nad näidata, et ka nemad töötavad Soome heaks.

Meie minevik heidab negatiivset varju selle tähtpäeva üle. Küllap on mõnele 1. mai tähistamine vasakpoolse ideoloogia märgiks. Aga kui palju paljudele ei jätku ei õnnistatud ega õnnistamata tööd, siis peaks ka kirik pisut rohkem mõtlema sotsiaalse õigluse küsimustele. Kirik omalt poolt ju tahab kinni pidada oma põhiülesandest kuulutada evangeeliumi ja jagada sakramente, ta tahab selle kaudu elavdada usku ja edendada armastust ning olla veendunud, et selle töö läbi muutuvad inimesed ausamaks, õiglasemaks, et usk muudab inimese käitumist.

Teiselt poolt annab Jumal loomisloo kohaselt inimesele selge ülesande valitseda kogu loodust, hoida ja harida teda. Seega on inimene Jumala esindaja siin maailmas. Tal on Looja mandaat teostada seda tähtsat ülesannet, ja sellest tulenevalt suur vastutus Jumala ees. See kehtib ka kaasinimeste kohta. Jumal piirab igati meie egoismi ja paneb meid ühise hüve nimel töötama.

Kristlastena tahame arvesse võtta ka patulanguse tagajärgi. Muutis ju Jumala käsust üleastumine, Temast lahkulöömine, inimese töö iseloomu. Kui enne seda ei valmistanud töö inimesele erilist raskust, siis pärast patulangust pilt muutus. Toome ära ainult ühe Jumala otsuse: oma pale higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad… Seega, mitte töö ei ole Jumala karistuseks, vaid vaev ja raskused, mis sellega seotud! Jumala partnerist, kes vabana valitseb maailma üle, saab olend, kes pidevalt võitleb oma olemasolu pärast, kes väsib ja põrmuks saab. Selle Jumalast eemaldunud elu kurvad tagajärjed tulevad ka tänapäeval igal sammul nähtavaks. Tihti kohtame egoismi, julmust, ahnust ja omakasu.

Kõike seda silmas pidades on kiriku kuulutusel erakordselt suur tähendus. Küsimus on ainult selles, kui tõsiselt kirik ise seda tööd võtab, kui suurel määral ta ise Õnnistegijale ustav on. Üks kirikuloost tuttav kõnekäänd ütleb: «Vita clerici evangelium populi» (vaimulike elu on evangeelium rahvale). Meil on kindlasti tublisid vaimulikke ning ustavaid koguduseliikmeid ja kombelõdvas maailmas paistavad nad heas mõttes silma. Mõelgem sellele, kuidas kiriku tervendavat mõju suurendada, mida teha, et kuulutus rohkem vilja kannaks? Töö ja palve, traditsioonide austamine, aukartus Jumala ja elu ees – need on mõned märksõnad, millele tasub mõelda! Ilusat kevadet ja õnnistatud töötegemist!