Koputame igale uksele ja austame ka neid, kes pole huvitatud
/ Autor: Sippie Guth / Rubriik: Elu ja Inimesed, Portreelood / Number: 26. märts 2025 Nr 12 /
18.-19. oktoobril toimub Tondiraba jäähallis festival „Lootuse aeg“. Festivali korraldusmeeskonna juht on pastor Jógvan Zachariassen. Eesti Kirik uurib tema tausta ning küsib, mida sügisel eesootav festival endast täpsemalt kujutab.
Eeloleval sügisel Tallinnas toimuva kristliku festivali ettevalmistused on juba ammu hoos ning sellega seoses külastab festivali „Lootuse aeg" juht Eestit päris sageli. Fääri saartelt taas Tallinnas olles oli Jógvan Zachariassen lahkelt nõus kohtuma kirikulehe ajakirjanikuga.
Jógvan Zachariassen on enda poolt loodud Lívdini Kiriku Keskuse pastor ja töötab Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni (BGEA) heaks, tema tööks on festivalide korraldamine.
Esmalt rääkige palun natuke endast. Milline on teie lugu?
Jógvan Zachariassen: Ma olen sündinud ja kasvanud Skandinaavias Fääri saartel. Kasvasin üles kristlikus, kuid katkises peres. Kui olin kaheaastane, kaotasin oma ema. Ta ei surnud, vaid lahkus minu, mu vendade ja oma abikaasa juurest. Seetõttu olen suure osa elust tundnud mahajäetuse mõju: häbi, valu ja kahtlusi.
Ma ei suutnud mõista, miks kõigil mu koolikaaslastel oli ema kodus, aga minul mitte. See mõjutas ka minu suhet inimestega, sest häbi paneb end varjama ja endasse sulguma.
Palun rääkige oma isast. Mis tema isikus teile pojana oluline on?
Mu isa, kes oli pastor ja piibliõpetaja, julgustas meid alati, et kuigi me kogeme elus valu – ükskõik millist valu –, ei muuda see Jumala armastust meie vastu ega tema pühendumust meid elus edasi kanda.
Festival on midagi enamat kui lihtsalt need kaks päeva. Eelkõige on see inimeste kokku toomine.
Üks salm, mida ta mulle alati meenutas, oli Jesaja raamatust: „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte.” See teadmine oli alati vundamendiks kõigile teistele tunnetele – ma uskusin, et Jumal armastab mind. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis see on üks asi, mis on mind läbi elu kandnud.
Kuni 12aastaseks saamiseni olin palvetanud: „Jumal, palun anna mulle mu ema tagasi.” 12aastaselt sain sellele palvele vastuse: ei, sest ta abiellus kellegi teisega – ning lootust enam polnud. See oli hetk, kui otsustasin kirikust lahkuda ja lõpetada oma kristliku tee.
Kuidas tulite sellega toime?
