Kalmistud seaduse ootel

75 EELK omandisse kuuluva kalmistu haldamine võib suuresti sõltuda sellest, millised on konkreetse koguduse ja omavalitsuse suhted. Pikemat aega koostamisel olevast kalmistuseadusest oodatakse segasesse olukorda korra toomist.
Võib tunduda uskumatu, aga siiani ei ole Eestis kehtivat kalmistuseadust. Reguleerimata on see, kuidas toimub surnu matmine või tuhastamine, millised õigused ja kohustused on surnuaia omanikul, millisel alusel toimub kalmistu likvideerimine või asutamine, kas ka väljaspool selleks spetsiaalselt mõeldud ala on luba matta, kuivõrd arvestatakse lahkunu usulist kuuluvust jmt.
Ükski surnu pole maa peale jäänud ning on mitmeid näiteid eeskujulikult majandavatest kalmistutest, kuid juhindutakse kohapeal koostatud reeglitest. Kummastav on, et reaalne olukord on kalmistuti erinev, nii nagu ka surnuaia teenuste hinnakirjad.

Sõltuvuses suhetest
Kümmekond aastat on kalmistuseaduse eelnõu ühest sahtlist teise tõstetud. Suuresti EELK initsiatiivil on see taas kalevi peale toodud. Siseministeeriumi jurist Külli Heinla kinnitas Eesti Kirikule, et dokument saab veel viimast lihvi, siis saadetakse kooskõlastusringile ministeeriumidesse. Ta möönis, et peab kalmistuid puudutavat hetkeolukorda kaootiliseks ning näeb suurt vajadust selle muutmise järele. Millal eelnõu riigikogu menetlusse jõuab, ei oska Heinla ennustada.
Seda ei oska ka kantsler Urmas Viilma, kes komisjonis kirikut esindab ning kelle sõnastused on eelnõusse sisse kirjutatud. Viilma kinnitab, et kogudustele kuulub 75 kalmistut, millest kogudused ise majandavad umbes kahte kolmandikku. Toimetulekuks kasutatakse erinevaid skeeme.
Lakmuspaberiks on koguduse ja omavalituse omavaheline läbisaamine. Väljakujunenud tavaks on see, et omavalitus toetab koguduse omandisse kuuluva kalmistu haldamist vähemalt osaliselt. Omavalitsuse matusetoetus pakub oma halduspiirkonda jäävatele kodanikele tuge matuseplatsi muretsemisel või hooldamisel.
Kogudus, kelle omandis on tegutsev kalmistu, on kohustatud pakkuma avalikku teenust. Riik on siiani jätnud reguleerimata, kuidas kalmistuid majandada. Kui omavalitsuse omandisse kuuluvail kalmistuil on püütud hinnakirja hoida madalal ja kasutada korrashoiuks maksutulu, siis koguduste hinnakirjad on tihti krõbedamad, sest toime peab saama omavahenditest, isegi olukorras, kus kalmistuteenust pakutakse kõigile – ka mitteliikmetele.

Omadele soodsam
Hiljuti pärjati Euroopa Komisjoni ajakirjanduskonkursi eriauhinnaga Äripäeva ajakirjanik Kadri Jakobson. Žürii tähelepanu pälvinud artikkel «Narva kiriku halastamatu äri surnutega» räägib emotsionaalses võtmes, et Narva kogudus on kehtestanud Vaivara kalmistul hirmkalli hinnakirja. Ajakirjanik kirjutab, kuidas tütar ei suutnud materiaalsetel põhjustel täita oma ema surivoodisoovi. Hauaplatsi maks 5000 krooni, mida tütrelt ema puhkepaiga eest küsiti, on tõepoolest suurusjärk, mis igale inimesele jõukohane pole. Seda enam et sama surnuaia kohalikule vallale kuuluvas osas pakutakse platsi kõigest 300 krooni eest.
Õpetaja Villu Jürjo kommenteerib Eesti Kirikule, et ei Narva pastor ega koguduse juhatus ole Vaivara kalmistu hinnakirja loojaks: «Samad määrad kehtivad naaberkalmistul Narva-Jõesuus, kelle kodulehelt see võetud saigi.» Koguduseliikmele antakse viimne puhkepaik tasuta, aga teistelt küsitakse 5000 krooni ja koguduseliikme sugulaselt 2500.
Jürjo sõnul pole vallavalitsus, kes algul lubas rahaliselt toetada platsitaotlejaid, oma sõna pidanud. Kogudusel tuleb surnuaia korrashoidu pidevalt investeerida ning kuskilt peab raha tulema. Jürjo sõnul ei pöördunud ka Äripäevas kirjeldatud looga seotud naine koguduse poole oma murega, millele kindlasti oleks leitud lahendus.
Teise Viru praostkonna koguduse, Jõhvi õpetaja Peeter Kaldur räägib Eesti Kirikule, et nendel laabub koguduse omandis oleva kalmistu haldamine probleemideta. Kalmistule on palgatud kolm töötajat, teenuste hinnakiri eristab koguduseliiget ja Jõhvi elanikku (hauaplats 1300 krooni) väljastpoolt tulnust (plats 2000 krooni). «Majandame ilusti. Kasu ei saa, aga kahjumis ka pole. Rahulolematust ei ole kohanud,» kinnitab vaimulik telefonitsi.

Liina Raudvassar,
Eesti Kiriku toimetaja