Aeg rääkida ja aeg vaikida

EELK XXVIII kirikukogu võttis vastu avalduse «Suhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuosadusest». Tegemist ei olnud kirikuvalitsuse või piiskopliku nõukogu eelnõu, vaid kirikukogu 25 liikme eraalgatusega, mis pärast redigeerimist ja kohati tuliseid vaidlusi ometi valdava häälteenamusega heaks kiideti. «Samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas Pühakirja ja kristliku usuga,» öeldakse kirikukogu avalduses. «Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.»
Avalduse vastuvõtmisele eelnenud diskussioonides avaldati arvamust, et eelnõu tekst on teoloogiliselt toores ning pole saanud kooskõlastust EELK piiskoplikus nõukogus ja õpetuskomisjonis. Väideti, et homoseksuaalse sättumusega koguduseliikmed võivad säärasest avaldusest välja lugeda tõrjuvat ja välistavat hoiakut. Toodi esile, et perekonda ja seksuaalsust puudutav teemadering on märksa komplitseeritum ega piirdu sugugi üksnes samasooliste paaride õnnistamisega.
Osutati tõsiasjale, et kui kirik hakkab nimetatud valdkonnas valju häälega kaasa rääkima, võivad need väljaütlemised bumerangina meie vastu pöörduda. Avaldati kahtlust, kas deklaratsioonidel ja avaldustel on üldse mingit sügavamat mõtet või jäävad need paljaks sõnavahuks, mis kiriku autoriteeti pigem devalveerivad.
Kõigis neis arvamustes on omajagu tõtt. Ometi tunnen ma isiklikult heameelt, et kirikukogu säärase avalduse vastu võttis. Esmalt seetõttu, et see oli kiriku eelarve ja koguduste juhtimisorganite ärakirjade esitamist reglementeerivate kirikuseadustiku paragrahvide muudatuste kõrval ainus sisuline küsimus, millele vastvalitud kirikukogu tööaega kulutas.
Alahindamata liturgilisi ja dogmaatilisi diskussioone, vaimulike puhkuse pikkust või konsistooriumi kantselei struktuuri reguleerivaid õigusakte on mulle siiski jäänud mulje, et EELK liikmed ootavad kirikupoolset selgust ja tuge eelkõige nendel teemadel, millega ristiinimene oma igapäevaelus tahes-tahtmata kokku puutub, olles jäetud postmodernistlikus arvamuste paljususes eri mõtlemissuundade vahel pidetult loovima.
Ma ei arva, et konsistooriumi juurde oleks vaja propagandaosakonda, kes üle päeva paiskaks avalikkuse ette kiriku seisukohti kõikvõimalikes küsimustes. Praegu aga tundub, et kirikuringkondades on vaikimisi omaks võetud olukord, mida kirjeldab prof Toomas Paul Saare maakonna lehes Meie Maa: «Lüüasaanud kristlastel tuleb leppida, et nende usk, mis ahistas inimese vabadust ja nõudis meeleparandust, on praegu häbenemisväärne hälve. «Usuliste vajaduste rahuldamine», kui kellelgi sellised veidrad vajadused peaksid olema, toimugu privaatselt. Teki all. Ärgu häirigu normaalseid inimesi!»
Andku Jumal kirikule tarkust taibata, millal on aeg vaikida ja millal on aeg rääkida.

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist