Kiriklikust solidaarsusest

Möödunud aastal sai ühiskonnas üheks enim kasutatavaks sõnaks «solidaarsus», seda eelkõige majandussurutise ja eelarvekärbetega seoses.
Toimetulekuraskused puudutavad suuremal või vähemal määral ka kogudusi. Viljandi Jaani koguduse juhatuse koosolekul pühapäeval oli üheks põhipunktiks aastaeelarve kulude kärpimine 100 000 krooni võrra. Viime talvekuudel kiriku temperatuuri minimaalseks ja loobume suvekuudel kiriku igapäevasest lahtihoidmisest. Küllap saame hakkama – kirik ja rahvas on raskemaidki aegu üle elanud.
Igal halval asjal on ka oma head küljed – ei saa salata, et mõtlen teatava rahuloluga võimalusele võtta vaimulikutööst kuu palgata puhkust ja pühenduda perele ning doktoritööle.
Kuidas on lood solidaarsusega meie kirikus? Peapiiskop Andres Põder viitas Eesti Kiriku juhtkirjas (25.11.2009), et praegu teeb heal juhul 20% kiriku liikmeskonnast ära 80% kiriku tööst. Meie kogudust toetas möödunud aastal liikmeannetusega iga kolmas konfirmeeritud koguduseliige. Mis on selle põhjuseks, et enamik kristlasi «unustab» leeripäeval antud tõotuse ja vabatahtlikult võetud kohustused?
Eeloleval vaimulike konverentsil valime taas aasta vaimulikke. Kandidaatide esitamisel on üheks kriteeriumiks, et tunnustuse saaja teenitavas koguduses peab liikmesannetajate arv olema viimasel kolmel aastal kasvanud. Tahtmata alahinnata vaimuliku osatähtsust liikmete innustamisel, motiveerimisel ja aktiveerimisel, on ometi oht, et seome liikmeannetuse tegemise kohustuse kui kirikliku solidaarsuse väljenduse vaimuliku isikuomaduste või töötulemustega.
Siit-sealt võib kuulda näiteid selle kohta, kuidas annetajate arv kahaneb seetõttu, et kantseleis on liiga järsu olemisega sekretär või pole õpetajal piisavalt aega liikmete jaoks.
Muidugi võiks soovitada nurisejatel küsida, miks on sekretär morn või kuhu kaob vaimuliku aeg. Aga ausalt öeldes ei ole mul endal kahekümne aasta jooksul kordagi tulnud pähe käsitleda oma liikmeannetust koguduse õpetaja või sekretäri premeerimisena. Me ei seo ju tulumaksu laekumist presidendi või peaministri reitinguga. Koguduse liikmeannetus on ennekõike võlg mu enese südametunnistuse, Jumala ning kaaskristlaste ees, kellega ma olen pühas ristimises üheks Kristuse ihuks liidetud. Või mis võlg – pigem eesõigus ja võimalus täita oma kutsumust ja panustada Jumala riigi töö heaks.
Ma ei kirjuta neid ridu selleks, et hurjutada või süvendada süütunnet neis 80% kirikuliikmetes, kes pole ühel või teisel põhjusel ära tundnud, et ilma kõigi meie toetuseta ei tule me toime – perekonnana, kirikuna, rahvana ja inimkonnana. Aga veelgi äraspidisem on lugu siis, kui ülejäänud 20% – olgu nad siis vaimulikud või koguduseliikmed –, kes püüavad ja pingutavad oma oskuste ja võimete kohaselt, pannakse tundma süüd kõrvalejääjate pärast: näete, me teeme nii viletsat tööd, et teistele ei lähe see korda!
Eeloleval nädalal koguneb taas sadakond vaimulikku Roostale EELK vaimulike konverentsile. Küllap iga tulija vastaks erinevalt küsimusele, mis motiveerib teda konverentsil osalema. Huvitavad ettekanded, suhtlemine ametikaaslastega, vaheldus igapäevatöös? Küllap on aga seegi kokkusaamine eelkõige kirikliku ja vaimuliku solidaarsuse avaldus: ilma üksteise toetuseta me toime ei tule.
Kutsun Sind, hea kirikulehe lugeja, mõtlema ja otsustama, milline on Sinu panus oma koguduse ja meie kiriku toimetulekusse ja vaimulikku kasvamisse alanud Issanda aastal. Ärgu lähtugu see hetkeemotsioonidest, vaid pigem teadlikust süvenemisest ja valikust. Üheks solidaarsuse avalduseks võiks olla kirikulehe tellimine – muidugi võib lehte lugeda Internetist, kuid Eesti Kirik saab ka võrgus eksisteerida üksnes siis, kui lehel on piisav arv püsitellijaid. Kes veel peaksid meie oma kirikulehte toetama, kui mitte meie ise? Kandkem siis üksteise koormaid, sest nõnda me täidame Kristuse seadust (Gl 6:2).

Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees