Piibli mõjust eesti keelele, 4. osa

(Algus EK nr 4, 27.01.2010.)

Piibli mõju eesti fraseoloogiale
Piiblist on suulisse rahvatraditsiooni kandunud ka vanasõnast vähemat järku fraase, võrdlusi, ühesõnalisi ja laiendatud metafoore, nn paragonideks muutunud pärisnimesid (Koljat = ‘hiiglane’; Paabel = ‘suur segadus’; Juudas = ‘reetur’ jpt), termineid jm. Sadakond nendest on üldtuntud – A ja O (Ilm 1:8 ja 1:11), astla vastu üles lööma (Ap 9:5 (P 1793) ja 26:14), ei jää kivi kivi peale (Mt 24:2), Egiptuse lihapotid (2Ms 16:3), Egiptuse nuhtlus (2Ms 7 jm), elevandiluust torn (Ül 7:5), Eelias tulise vankriga (2Kn 2:11 ja Srk 48:9), hiiobisõnum (Ii 1:14–19), hüüdja hääl kõrbes (Js 40:3, Mk 1:3, Jh 1:23), iseennast ära salgama (Lk 9:23), Jumala sõrm (2Ms 8:15, Lk 11:20), Jumalat ja mammonat teenida (Mt 6:24), juubeliaasta (3Ms 25:10), juudasuudlus (Mt 26:48j, Mk 14:44j, Lk 22:48), kahe teraga mõõk (Km 3:16jj, Ps 149:6, Õp 5:4, Hb 4:12), kainimärk (1Ms 4:15), karvane kui Eesav (1Ms 25:25), kiviviske kaugusel (Lk 22:41), komistuskivi (Js 8:14, Rm 9:33, 1Pt 2:8),  koormakandja eesel (Mt 21:5), kuldvasikat kummardama (2Ms 32:4, 1Kn 12:28), küljeluu (1Ms 2:21), lambaid sikkudest lahutama  (Mt 25:32), lonkab mõlemast jalast (2Sm 9:13), maa sool (Mt 5:13), patuoinas (3Ms 16:21jj), pelgulinn (4Ms 35:6, Jos 20:2jj), pimedusega löödud (1Ms 19:11, 2Kn 6:18), pinnuks silmas (Jos 23:13, 4Ms 33:55), savist jalgadel (Tn 2:33), silmahimu (1Ms 3:6), soolasammas (1Ms 19:17 (P 1793) ja 19:26), taevaluugid lahti (1Ms 7:11), teri aganaist eraldama (Mt 3:12, Lk 3:17), tolmu jalgadest puistama/pühkima (Mt 10:14, Mk 6:11, Lk 9:5 ja 10:11, Ap 13:51), tulest ja veest läbi (4Ms 31:23), tõotatud maa (2Ms palju kordi), tühi töö ja vaimunärimine (Kg 1:14, 2:11, 2:17, 2:26, 4:4, 4:16, 6:9), viimsed veeringud (Lk 12:59), kui nimetada vaid osa nendest.
Metafoorid võivad esialgsest kontekstist irdununa hakata elama omaenda elu ja inimesed ei tarvitse teada, kust need fraasid pärit on.
Kultuurilises mõjuväljas üldse, sealhulgas folkloorses mõjuväljas, ristleb alati ühtaegu palju mõjureid ning retrospektiivselt on raske iga üksikut neist eristada ja tema panust täpselt hinnata. Vanade Idamaade folkloor on olnud Piiblile allikas ja Piibel ise on uuema folkloori jaoks allikas. Piiblitõlgetes on omakorda võimalik leida jälgi folkloorse retoorika ja fraseoloogia kasutamisest.
Vanasõnaliste üksuste liikumissuund on tavaliselt olnud Piiblist folkloori. Eesti piiblitõlgetes pole märgata katseid tõlkida piibliparöömiaid kohalike vanasõnade kaudu. Kuid põhimõtteliselt on mõeldav seegi ja saksa piiblitõlkes võib ka folkloorsete vanasõnade kasutamist rohkem ette tulla.
Näiteks Ii 5:7 saksa ja eesti tõlked on läinud eri teed – Sondern der Mensch wird zu Unglück geboren, wie die Vögel schweben empor zu fliegen meenutab saksa vanasõna, mis eesti keeles võiks kõlada inimene on loodud tööd tegema ja lind lendama, A. Thor Helle tõlkes seevastu …innimenne on sündinud waewaks, otsego sütteseddemed wötwad ülleslenda körgesse.
Vanasõnast alamat järku fraseologismide puhul on piiblitõlgetes võimalikud mõlemasuunalised liikumised: nii Piiblist suulisse traditsiooni kui ka suulisest traditsioonist Piiblisse. Eesti piiblitõlked on selle nurga alt täiesti läbi uurimata, ka meie fraseoloogilise allikmaterjali arhiiviline korraldatus on praegu veel selle töö ettevõtmiseks puudulik. Pealegi osaleb eesti varasemais piiblitõlgetes kindlasti «saksa faktor» ja võimalik, et ka «soome faktor».
Läbi uurimata on ka Piibli suhted muu eesti folklooriga (Krikmann 1996: 301). Uku Masing on analüüsinud eesti ja heebrea fraseoloogia kokkulangemist käe kasutamisel (tule käes, surma käest, käe alla, kätte, maksab kätte, kitsas käes jne).
Üks üldtuntud otselaenuline püsiühend on Koguja raamatust pärinev väljend tühi töö ja vaimu närimine. Fraseologism hevel ure’ut ruah esineb originaalis seitse korda. Tegemist on tõlkeprotsessis sündinud otselaenuga, sest Kristiina Rossi avastatud P 1739 mustandkäsikirjast võib näha, kuidas see eesti väljend on tekkinud: alguses on tõlkija tõlkinud tühhi tö ja hinge nörgutaminne ning alles toimetamise käigus on sellest järk-järgult sündinud tänapäevani käibele jäänud fraseologism.
Otselaenudeks heebrea keelest võib pidada ka ühendeid kõndima Jumalaga (‘Jumalale meelepärast elu elama’ 1Ms 5:22–24 ja 6:9), elu vaim (1Ms 6:17 ja 7:15–22), viha süttib põlema (1Ms 30:2 ja veel 20 korral), kellegi lapsekoda lahti tegema (‘kedagi viljakaks muutma’ 1Ms 29:31 ja 30:22), oma teed kõveraks tegema (‘jumalakartmatut elu elama’ Jr 3:21), silmist ära langema (‘ehmumise, kohkumise tõttu näost kahvatuks muutuma’ 1Ms 4:5 jm), kellegi südamesse tõusma (hbr ‘ala ‘al lev ‘kellelegi meelde/pähe tulema’ (Jr 7:31 jm, ka 1Kr 2:9).

Järgneb.

Toomas Paul,
teoloogiadoktor