Nädala jagu põnevust ja ühtehoidmist

Estonian Airi lennuk toimetas 20. veebruaril 21 reisiseltsilist nädalaks Siinai poolsaarele, et käia Moosese radadel, tutvuda kopti kultuuriga, puhata ja tunda rõõmu üksteise seltskonnast. Oluline osa oli selles ühistel palvehetkedel.
Kui alguses lõi Jumal taeva ja maa ja maa oli tühi ning paljas, siis tundub, et Siinai jaoks loomislugu umbes siinkohal lõppes, sest noor rohi ja viljakandvad puud jäid tärkamata – on vaid meie silmale peaaegu elutu kõrb ja mäed.
Kummaline meie jaoks oli ka valguse ja pimeduse vaheldumine. See selgus juba esimese päeva õhtul, kui alles äsja päikest nautides võisime näha, kuidas pool kuus hämarduma hakkas ja juba kella kuueks ööpimedus saabus. Tõeline kohalik elumelu aga siis alles algas.
Sel ajal, Egiptuse kevadperioodil, olid pimedus ja valgus jaganud ööpäeva võrdseteks osadeks – kumbki 12 tundi pikk. Ja kuust oli saabumise ajal taevas kummuli kukkunud viirg, mis meie lahkumise ajaks peaaegu pannkoogiks kasvas.
Punase mere kaldal asuvas Sharm el Sheikhis ootas meid juba meie võrratu giid Juune Holvandus. Ja võõras maa oma «veidruste» ja turistidele orienteeritud iseärasustega.
Linn kulgeb 20 km pikkuselt mööda rannariba ja on täis lükitud 1980ndatel hoogsalt ehitama hakatud hotelle, mida luksuslikumas Naama Bay linnajaos on umbes 200. Alati pilvitu ilm, soe õhk ja vesi ning rikkaliku elustikuga Punane meri meelitab kohale tuhandeid turiste – iga kümne minuti järel maandub Sharmi lennuväljal õhusõiduk.
Samas panid õlgu kehitama vedelevad prügihunnikud, kuivusest surnud ja pikali kukkunud palmid, mida mõni aeg tagasi oli hoole ja armastusega kasvama pandud muidu nii troostitule maale. Või täideti istutades vaid käsku?
Igal juhul rõõmustasid meie silma parajasti õitsevad hibiskid, mitut värvi bugenvillead. Igal õhtul pool kuus tundus terves linnas tehtavat putukatõrjet, et kiiresti siginevad kahjurid vaevaga kasvatatud taimi nahka ei pistaks.
Autojuhtidele pakub kindlasti huvi teadmine, et liiklusmärke selles linnas peaaegu pole, vasakpööret sooritada ei ole võimalik, sest ristmikke pole olemas. Tuleb lihtsalt nii pikalt edasi sõita, kuni tekib võimalus tagasi pöörata. Sel moel sõites kulub küll palju bensiini, aga kadedusega tuleb öelda, et see on siin odav.
Ja veel – suunatule aset täidab signaal. Kel võimsam auto, sel ka eesõigus. Kihutamise piiramiseks on iga natukese maa tagant «lamav politseinik», mida üle tee saamiseks kasutavad jalakäijad, sest nemad peavad liikluses ise kuidagi hakkama saama.

«Ja kui Ta oli lõpetanud kõneluse Moosesega Siinai mäel, siis Ta andis temale kaks tunnistuslauda, kivilauda, mille peale oli Jumala sõrmega kirjutatud» (2Ms 31:18).
Neil päevil Moosesele mõeldes saime rõõmustada kokkulangevuse üle, et võisime pühapäeva alustada linnaekskursiooniga, mille pärliks oli käik kopti kirikusse. Hämar kirikuruum pakkus suurepärase võimaluse vaikseks palveks.
Kuigi Egiptuse ametlikuks usundiks on islam, on seal säilinud kristlik kirik, mis tekkis pärast Kristuse ristilöömist. Sealseid kristlasi on küll palju taga kiusatud, kuid nende usk on praegugi elav ja kopti kirikut nägime ka Kairos.
Väljasõit meie ööbimispaigaks olnud Sunseti hotellist oli kell kaks öösel, eesmärgiks jõuda Siinai ehk Moosese mäele ja selle jalamil asuvasse Püha Katariina kloostrisse, kus praegu elab paarkümmend munka.
Ettevõtmine polnud kergete killast, sest mäel on kõrgust 2286 m ja teekond selle tippu väidetavalt umbes kaheksa kilomeetrit pikk. Retke alustasime pimedas taskulampide valgusvihus, ent peatselt hakkas hahetama ja varsti kuldas päike punasest graniidist kaljusid.
Noor kohalik giid oli väle poiss ja paraku tuli osal grupist ots ringi keerata ja asuda tagasiteele. Uus «pereheitmine» tuli ette võtta mäetipust 700 astet allpool, sest jaksu ja aega kloostri külastuseks tundus napiks jäävat.
Küll kinnitasid selle Patukahetsuse trepi läbinud ja tippu jõudnud seltsilised eesotsas Urmas Tammega, et tunne oli fantastiline – kogu hinge kogunenud raskus pühiti hetkega minema. Rahu tõid südamesse ka tipus loetud piiblitekstid ja trepimademele jäänutele keldi palved.

«Seal ilmutas ennast temale Issanda ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära» (2Ms 3:2).
Kõnesoleva põõsa kõrvale ehitas keisrinna Helena 337. aastal kabeli, kuhu praegu pääseb vaid eriloaga. Sinna kõrvale ehitati keiser Justinianuse ajal aastal 527 kirik ja umbes samal ajal ümbritseti paik müüriga. Kuulus on klooster selle poolest, et ta on säilinud purustusteta, küll on seda aegade jooksul parandatud ja täiendatud.
Silmapaistvad on ehitusajast pärit mosaiik ja puituks, kullatud ikonostaas 17. sajandist, varabütsantsiaegsed ikoonid ja muidugi kolme tuhandet varakristlikku käsikirja sisaldav raamatukogu, mis on üks tähtsamaid maailmas.
Kui mungad 9.–10. sajandil väitsid end olevat leidnud mägedest populaarse pühaku Aleksandria Katariina surnukeha, anti kloostrile tema nimi. Nüüd saime meie selles kloostris jalutada, jalgu puhata ja mõelda aja möödumisele ja olude muutumisele. Viimast märgib kloostris kohalike muslimite valitsejate meeleheaks ühest kabelist ümber ehitatud mošee.

«Vaarao süda on kalk, ta keeldub rahvast ära laskmast. Mine hommikul vaarao juurde, kui ta läheb vee äärde, ja astu temale vastu Niiluse jõe ääres.» (2Ms 7:14–15)
Egiptuse üüratult pikast ajaloost saime aimu pealinnas Kairos, kuhu asusime teele meie iseseisvuspäeva koidikul. Hümni otsustasimegi laulda Kairo suurima vaatamisväärsuse kõrval, Giza platool, kuhu ehitati 2589 eKr Hufu (Cheopsi) suur püramiid. Siin otsustasime teha ka ühispildi.
Kaks päeva Egiptuse pealinnas olid täis üllatusi: maailma üks suuremaid linnu, milles koos eeslinnadega EE (15. kd, 2007) andmetel umbes 16 miljonit elanikku, on sulandanud vaaraode- ja roomaaegse, fatimiidide, mamelukkide ja brittide kultuuri, kusjuures üldmulje annavad linnale islami mošeede juurde kuuluvad minaretid.
Kaua oleks võinud uudistada Egiptuse ja kopti muuseumis väljapandut, mõtiskleda Vana-Kairo kirikutes, millest kauneim, rippkirik, on ehitatud kahe iidse väravatorni vahele, Püha Sergiuse kirikus ja linna ainukeses sünagoogis (linnas elab umbes 3000 juuti).
Kummaline oli, et linna vanimasse ossa, mida piirasid raudväravad ja valvasid püssidega politseinikud, lubati turistidel siseneda ja sealt lahkuda vaid saatelehte meenutava dokumendi alusel.
Muidu uskumatult räpane ja lärmakas linn pakkus õhtul meeldiva üllatuse valge ja särava hotelli ning piduliku õhtusöögi näol. Ning uudishimulikele, kes ööbimispaiga lähedusse uudistama siirdusid, taas jahmatava vaatepildi.
Hotellist mõnisada meetrit eemal kitsal poolpimedal tänaval müüdi elusaid kanu, kalkuneid, suurtes kottides riisi ja peaaegu kõike, mida toiduks kõlbab kasutada. Ja ei mingeid euronorme! Millegipärast meenus kauplemist vaadates kirjeldus Hugo raamatust «Jumalaema kirik Pariisis».
Teinud bussiaknast veel viimased pildid lammutamisele määratud surnud linnast, kus vanade hauakambrite vahele ehitatud «elumajades» elavad sealsed heidikud, algas läbi äikesevihma tagasitee Sharmi.
Tänagi tõusevad suule reisi ajal mitu korda üles võetud laulu sõnad «Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita», sest meie olime viimased, kel lubati läbida teelõik El Touri linna juures. Mägedest vihmaga alla valgunud kivid ja liiv olid tee enda alla matnud.
Taas lennukile astudes võisime tõdeda, et kõik oli läinud taevaisa paremat tahtmist mööda. «Rõõmusta meel, hõisates laula, mu keel!» heliseb kõrvus juba tulevastele reisidele mõeldes.
Rita Puidet

Programmis oli
Linnaekskursioon Sharm el Sheikhis
Päev merel koos snorgeldamisega
Matk Moosese mäele 
Katariina kloostri külastus
Kahepäevane tutvumine Kairoga
Käik beduiini külla

Eesti Kiriku lugejareisi 1. grupi muljeid Egiptusest saab lugeda Tiiu Hermati blogist aadressil http://kukupaike.blogspot.com.