Euro tulek parandab elujärge

Lähinädalatel annavad Euroopa Liidu eri institutsioonid (pää­dides Ülemkoguga juuni­kuus) hinnangu sellele, kas Eesti riik on teinud kõik, mis on tarvis eurole üleminekuks.
Eesti on täitnud kõik nn Maastrichti kriteeriumid (tuntuimad neist on inflatsioonikriteerium, valitsussektori eelarvepuudujäägi ja võlakoormuse kriteerium). Aprillis võttis riigikogu vastu kolm seadust, mis eurole üleminekuks vajalikud, olulisim nendest kahtlemata euro kasutusele võtmise seadus.
Euroopa ühisraha euro võeti kasutusele 1999. aastal ning seda kasutab nüüdseks umbes 329 miljonit elanikku 16 liikmesriigis. Eurole üleminek Eestis tuleneb 2003. aasta rahvahääletusel langetatud otsusest ühineda Euroopa Liiduga. Olulisemad eurole ülemineku poolt- ja vastuargumendid on meedias kajastamist leidnud ning järgnevalt tuleb juttu vaid paarist aspektist.
On avaldatud arvamust, et ELi mõjukamad liikmesriigid, kus euro kasutusel, ei pruugi Eesti liitumist eurotsooniga (ehk üldisemalt eurotsooni laienemist) toetada põhjustel, mis tulenevad majandus- ja finantsprobleemidest eurotsooni kuuluvas Kreekas.
Valdavam ekspertide arvamus on siiski, et Kreeka probleemid Eestile takistuseks ei saa – Eesti on korrektselt kõik kriteeriumid täitnud ning langetanud ka mitmeid olulisi otsuseid, mis vaatavad majanduslikult ja sotsiaalselt kaugemasse tulevikku, et tagada riigi finantsiline jätkusuutlikkus (värskeimaks näiteks pensioniea viimine 65. eluaastani).
Ka Euroopa Liit ise vajab positiivset näidet sellest, mismoodi on üks liikmesriik suutnud samaaegselt majandussurutisest ülesaamisega võtta end kokku sedavõrd, et, soovides tihedamalt integreeruda Euroopa ühisesse majandusruumi, ei ole suurendanud märkimisväärselt avaliku sektori võlakoormust ning on mahutanud oma riigieelarved suhteliselt kitsasse defitsiidivahemikku.
Teine sagedane arutlusteema on see, kas euro toob kaasa tööhõive suurenemise ja majanduskasvu ehk, üldisemalt, kas euro on eesmärk või vahend. Viimasele küsimusele võiks vastata, et ta on mõlemat – euro on eesmärk, mille saavutamisel saaks sellest üks vahenditest majanduse elavdamiseks.
Kui skeptikud on väitnud, et euro tulek ei loo uusi töökohti, sest vahetub vaid üks rahaühik teise vastu, siis ei saa sellise arvamusega nõustuda.
On ju olulisimaks töökohtade loomise mootoriks investeeringud ning kui euro kasutuselolek annab teiste riikide jaoks selle kvaliteedimärgi, et Eesti on finantsiliselt stabiilne riik, siis saabub Eestisse ka rohkem investeeringuid ning nende toel luuakse rohkem töökohti.
Kui Euroopa Liidu otsus Eesti suhtes saab olema positiivne, siis tuleb euro käibele 2011. aasta 1. jaanuaril. Alates sellest päevast kahe nädala jooksul on euro ja kroon sularahas võrdväärsed maksevahendid.
Kui kommertspangad vahetavad kroone eurodeks Eesti Panga ametliku kursiga ja ilma teenustasuta kuu aega enne ja kuus kuud pärast 1. jaanuari 2011, siis Eesti Pank jääb seda tegema samadel tingimustel tähtajatult.
Palju on tuntud huvi selle vastu, kas kaupade ja teenuste hinnad võivad euro tulekuga kasvada ning kas euro vahetuskurss saab ikka olema seesama, mis ta on praegu (1 euro = 15,6466 krooni). Riik omalt poolt näitab siin erasektorile positiivset eeskuju – maksud ja toetused ümardatakse eurole üleminekul inimestele soodsamas suunas.
Kauplused näitavad alates septembrist ja kuni kuus kuud pärast 1. jaanuari hindu nii kroonides kui ka eurodes ning tarbijakaitseamet jälgib tähelepanelikult hindade muutust enne ja pärast eurole üleminekut.
Krooni ja euro vahetuskurss sõltub aga üheselt sellest, millise kursiga Eesti nõustub. Ei ole vähimatki alust arvata, et kurss praegusega võrreldes muutub, nii et keegi ei pea kartma seda, et 1. jaanuaril 2011 on tema hoiused või säästud oma väärtust kaotanud.

Erik Salumäe,
riigikogu liige (Reformierakond)