Pastoraadist kulgeb tee läbi pargi kirikusse

Urvaste kiriku ja kirikumõisa ümber Võrumaal ei kujunenud uuema aja keskust, mis raudtee tulekuga tekkis Antsla linnana kihelkonna lõunapiiril. Ometi jäi kirikla ümbrus juba oma nimega ja nelja sajandi pikkuse kultuurilooga kihelkonna vaimseks keskuseks.
Inglise stiilis hoolitsetud pargi rüpes pastoraat tõmbab teelolija tähelepanu massiivsusega ning pakub katust koguduse tegemistele ka tänapäeval. Kui pühale Urbanusele pühendatud basiilika tornikellad lähenevast jumalateenistusest teada annavad, võivad kirikulised nautida pühapäevast pühapäeva korduvat pilti, kuidas talaari või alba lehvides, agenda kindlalt kaenla all, jalutab vaimulik pastoraadist kirikusse. Tema samm mõõdab pargiteed mõõdukas tempos, kiiret pole kuhugi, isegi siis, kui orel otsustab avakoraaliga pihta hakata.

Sajandite järjepidevusest tänapäeva
Eelkirjeldatud stseen on väikeste variatsioonidega kordumas mitmendat sajandit. Praegusele asukohale ehitati pastoraat õpetaja Heinrich Vicki ajal, kes oli õpetajaks aastatel 1751–1795. Pastoraat valmis 1756. aastal. Koguduse arhiivis on säilinud selle kinnituseks laululeht aastast 1881, mil tähistati maja 125. aastapäeva.
On teada, et hoone põles 4. jaanuaril 1912 maha. Toonane hingekarjane Alfred Stein (teenis Urvastes 1902–1918) kirjutab koguduse kroonikas: «Asjaoludest tekkinud kahtlus, et kõik need süütamised on pastorimajas teeninud teenijatüdruku töö. Teenija sai vallandatud ja asi antud kohtule, kusjuures loomulikult midagi välja ei tulnud.» Tulekahju põhjuseks arvati hooletu ümberkäimine lahtise tulega.
Aasta hiljem ehitati samasse uus hoone, projekt telliti arhitekt A. Schröderilt Tartust. Ehitajaks valiti ettevõtja Peter Käpitile Valgast töötasuga 5300 rubla. Sama aasta juunis oli maja katuse all. Kroonika annab teada, et ülevaatajad ei jäänud ehitusega sugugi rahule. Ehitatud oli lohakalt, see fikseeriti protokolli, ning ettevõtjale ei makstud kogu tööraha välja. Ometi kolis pastor koos perega novembris sisse.   

Rikas vaimuvara poolest
Urvaste kirikumõis on ehitatud «vaimusoone» peale. Esimeseks kultuurilukku läinud isikuks pastoraadis oli aastail 1630–1656 pastor Johann Gutslaff, kelle sulest ilmus lõunaeesti keele grammatika, 1642. aasta Võhandu mässu ülevaade ja teated kohaliku rahva vaimuelu ning uskumuste kohta.
Sada aastat hiljem (1732–1750) elas Urvaste pastoraadis Johann Christian Quandt (vanem), pastor ja hernhuutlik kirjamees, kes taastas Rootsi ajal asutatud kihelkonnakooli ja innustas vaimutööle kohaliku rahva. Kihelkonna küladesse tekkisid palveringid, mida juhatasid arukamad mehed rahva hulgast. Selle tulemusel ei olnud kirik mitte üksnes pühapäeviti, vaid ka nädala sees nii rahvast täis, et teenistusi tuli läbi viia lageda taeva all.
Urvaste kihelkonnakoolis sai oma hariduse eesti kirjanduse murelaulik Marie Heiberg (1890–1942), kellele on püstitatud ka mälestussammas kirikupargis.

Pastoriproua meenutab
«Meil oli ruumi lahedalt, seetõttu käis ka palju külalisi ja kõik olid teretulnud, mina pidin vaatama, et laud oleks kaetud,» jutustab proua Aino Pähn (94), aastatel 1936–1944 Urvaste õpetajaks olnud Elmar Pähna (1908–1991) lesk. Noore abielunaisena Urvastesse jõudnud Aino Pähn meenutab Võrumaa aastaid heldimusega. Siin sai küll kõvasti tööd tehtud, rinda pistetud uute ülesannete ning katsumustega, aga sellesse «helgesse Eesti aega» jääb kahe esiklapse sünd ja abikaasa kõrval koguduseelu edendamine.
«Meie ajal jõudis liikmesannetajate arv kolme tuhandeni,» on tema hääles siiani uhkus. Õpetaja Pähn oli kinnitanud, et tema teenib vaid ühte Jumalat ehk siis kogudust. Kirikumõisa põllumajanduse eest hoolitsemine jäi rentniku hooleks. Oma nooriku pani ta pühapäevakooliõpetajaks ja keerulistel aegadel koguduse organistiks.
Pidepunktiks koguduseelus oli pastoraat, kus oli ka õpetajapere ja kellamehe korter. Ruumid olid suures majas hästi planeeritud. Koguduse kasutada oli leerisaal, kantselei. Õpetaja korteri sisse kuulusid kaks magamistuba, elutuba, söögisaal ja erakabinet.

Pastoraadi külalisi
Kord leidnud Elmar Pähn suveõhtul kirikuuksi sulgema minnes mehe lävepakul jalgu puhkamas. Õpetaja küsinud pärast kiriku tutvustamist, kus võõras ka ööbib. Kuulnud, et kindlat peavarju polegi, tegi ettepaneku pastoraati tulla. Hiljem selgus, et tegemist oli kirjanik Hendrik Visnapuuga. Visnapuu jäi lahke pastoripere kostiliseks mitmeks päevaks.
Aino Pähna sõnul polnud tegemist erakorralise seigaga. Kuulsamatest külalistest meenutab ta toonast vabariigi siseministrit, Võrumaa juurtega Kaarel Eenpalu, kes saatis pärast tänutäheks kullast Tallinna sümboolikaga lusika paariaastasele peretütrele Hele-Mallele. Proua Pähn mäletab, kuidas ta sealsamas pastoraadis pidi triikima ja korrastama kogudust visiteerinud piiskop Jakob Kuke ametiriideid. Tal on veel meeles toonase Tartu ülikooli rektori Johan Kõpu jutlus kirikus ja kuldsuuks hüütud Jaan Lattiku sütitav kõne all orus Uhtjärve kaldal, kus peeti vaimulik laulupäev.

Kaunis kodu tuli jätta
13. augustil 1944 toimunud jumalateenistuse ajal toodi kirikusse teade, et Punaarmee üksused on lähenemas Antslale. Tollel pühapäeval oli ette nähtud kolm matust. Kui õpetaja toimetas teist muldasängitust Urvaste surnuaial, oli näha, kuidas Antsla alev pommitavatest lennukitest põlema oli süüdatud.
Aino Pähn oli lastega saksa sõdurite transpordiga juba eel läinud, õpeta järgnes naisele kiirustades, võttes ühes kiriku armulauariistad. Neid ta peitis ja hoidis kui kõige kallimat vara. Urvaste karikast jagas ta pagulasaastatel armulauaveini Euroopas ja Ameerikas kuni 1990. aasta suveni, mil tõi need isiklikult tagasi Urvaste kirikusse.
Pooleks sajandiks kehtima jäänud nõukogude okupatsioonivõim tõrjus stoilise järjekindlusega kogudust tema omandisse kuuluvast majast välja. Siia paigaldati maa-arsti jaoskond (siinkirjutaja isal tõmmati tema esimene hammas 1960ndatel just Urvaste pastoraati seatud arstipunktis välja), ambulatooriumi alla sooviti kahte tuba ja kööki, arsti eluruumideks läks samuti kaks tuba, veel leidis katuse all ulualust apteek.
Üüriraha kogudusele ei laekunud, ent samas nõuti omanikult pidevalt remonti ning ümberehitusi. See kestis kuni aastani 1962, mil pastoraat kui «peremeheta majavaldus» anti üle riigi bilanssi.
Toona koguduse õpetajaks olnud mag Robert Kannukene (1910–1992) sai perega (abikaasa ja kolm kast) kasutada üht tuba. Majja mahutati veel külaraamatukogu ning kauplus.
1989 anti Urvaste pastoraat tagasi koguduse omandisse ja sel ajal seal elanud õpetaja Villu Jürjo asus hoonet paremasse korda seadma.

Kaheksa korstnaga maja
Pastoraadi massiivsusest annavad kõige paremini aimu järgmised faktid: hoonel on 8 korstnat, 12 ahju, kamin ja 3 puupliiti. Talveperioodil köetakse regulaarselt viit ahju, mille puudevaru on siiani tulnud koguduse oma metsast ja surnuaia piirkonna vanadest puudest.
2002. aastast Urvaste õpetaja Üllar Salumets ei ela perega pastoraadis (kuigi õpetajakorter on olemas), esimese korruse ruume kasutatakse koguduse tarbeks. Siin on leerisaal, kantselei, raamatukogutuba, kaminasaal. Majas on ametikorter kogudusetöö tegijale ja teisel korrusel elab endise köstri poeg.
Pool teisest korrusest on väljaehitamata pööning, millest kogudus plaanib teha hostlit teeliste teenindamiseks. Majja paigaldati kümmekond aastat tagasi kanalisatsioon ja mõni aasta tagasi sai hoone uue katuse.
Liina Raudvassar

Urvaste pastoraat
Ehitatud 1756
Maha põlenud 1912
Uuesti üles ehitatud 1913
Aastast 1946 hoones haigla, ambulatoorium, apteek, kauplus, külaraamatukogu, mitu korterit
Võõrandati koguduselt 1962, õpetajaperele jäeti üks tuba
Tagastati kogudusele 1989

SAMAL TEEMAL:
Valga pastoraadis on rahvarohke (26/27, 17.06.2009); Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit (38/39, 14.10.2009); Otepää pastoraat on ümberkujunduse ootel (50, 16.12.2009);Viis sajandit samal kohal (4,27.01.2010).