Luterlik identiteet ja õigeksmõistuõpetus. Sissejuhatav mõtisklus arutelusse

Teema – luterlik identiteet ja õigeksmõistuõpetus – võib kõlada nagu miski, mis on juba „läbi vaieldud“ või „ammu paigas“. Ja samas võib see teema tekitada ka pinget: identiteet on sõna, mille ümber koonduvad kergesti hirmud ja lootused, ootused ja süüdistused, kaitsereaktsioonid ja enesekehtestamine.

Seepärast alustan ühe lihtsa küsimusega, mis on ühtaegu teoloogiline ja spirituaalne: mis vaimus me seda teemat käsitleme?[1] Kas teoloogiline arutelu on märk probleemist – kiriku ajutisest ebanormaalsusest? Või on teoloogiline arutelu hoopis kiriku normaalsus: usu kuulamise, vastuvõtmise, edasiandmise ja elamise vältimatu mõõde?

Mina lähtun teisest: teoloogiline arutelu ei ole kõrvalprodukt, vaid luterliku kiriku üks põhivorme. Mitte seepärast, et me armastaksime vaielda, vaid seepärast, et me tahame olla ausad selle suhtes, mida me ise ei valda: evangeeliumi suhtes.

Ja kui see on nii, siis on aruteluprotsessis tegelikult tegemist eelkõige ühe asjaga: osaduse süvendamise ja osadusest hoolimisega. Kiriku ühtsus ei ole tehniline kokkulepe ega administratiivne raamistik. Kiriku ühtsus on Kristuse and – ja see saab nähtavaks ja kogetavaks seal, kus evangeeliumi kuulutatakse puhtalt ja sakramente jagatakse õigesti.

1. Miks üldkiriklik arutelu on oluline

Üldkiriklik teoloogiline aruteluprotsess on oluline eelkõige seetõttu, et ta võtab tõsiselt ühe usupuhastusliku põhitaipluse: kiriku õpetuse eest on kaasvastutav kogu kirik. Vastutav on igaüks – kõik ristitud: vaimulikud ja ilmikud, teoloogid ja koguduseliikmed, konsistoorium ja sinodid, piiskopid ja piiskopkonnad.

See ei tähenda, et kõik arvamused oleksid võrdsed või et õpetus oleks hääletuse asi. See tähendab midagi teistsugust ja sügavamat: et õpetus jõuab kohale ja „õnnestub“ vaid siis, kui see kohtab uskuvat südant ja kujundab osadust. Kirik ei valda õpetuse üle – ja seetõttu ei saa kirik ka arutelu üle valitseda jõu, hirmu või vaikuse abil.

Üks oluline tähelepanek, mis minu meelest väärib sõnastamist: kui vaadata käimasoleva aruteluprotsessi seni toimunud üldkiriklikke formaate, siis on ilmnenud pigem midagi julgustavat – tõsiseid, osadust lõhkuvaid erimeelsusi ei ole seal tegelikult nähtavale tulnud. Pigem on nähtavale tulnud, et me jagame rohkem ühist, kui vahel avalikus ruumis paistab. See on juba iseenesest hea uudis: see tähendab, et arutelu ruum ei ole automaatselt konfliktimasin; see võib olla osaduse harjutamise ruum.

2. Mõned tähelepanekud „identiteedi“ mõiste kohta

Teiseks: mõni sõna identiteedist. „Identiteet“ võib luterliku kiriku kontekstis kergesti muutuda millekski, mis hakkab elama oma elu: identiteet kui kindlustus, identiteet kui piir, identiteet kui relv, identiteet kui kontroll.

Ent luterlik identiteet on olemuslikult teistsugune. Luterlik identiteet ei mõista end rajanevat iseendal. Ta ei alga Lutherist, isegi mitte abstraktselt Pühakirjast, vaid sellest, mis Pühakirjas meid tabab ja kannab: evangeeliumist – Jumalast, kes tuleb ja kingib end Kristuses.

Seega luterlik identiteet ei küsi kõigepealt: „Mis teeb meid eriliseks?“, vaid küsib: „Mille peale me tõuseme?“ Mis kannab kirikut, kui meie endi jõud, üksmeel, moraal, traditsioon või organisatsioon ei kanna? Luterlik vastus on klassikaliselt selge: me tõuseme evangeeliumile – õigeksmõistvale Jumalale Kristuses.

Selles valguses on kasulik suhtuda ettevaatusega identiteedi kirjeldamisse pelgalt kiriku „stiilide“ kaudu – kõrgkiriklik vs. madalkiriklik, rahvakiriklik vs. äratusliikumuslik. Need võivad olla reaalsed kogemusmaastikud, aga nad ei ole lõplik määratlus.

Kui küsida, mis on luterlikule lähenemisele omane, siis rõhuasetus ei ole lõpuks ei meie pöördumise intensiivsusel ega meie institutsionaalsel vormil, vaid Jumalal endal, kes kohtab meid sõnas ja sakramendis ning ühendab meid Püha Vaimu kaudu Kristusega ja üksteisega. Nii usk kui osadus on luterlikus mõistmises otsustavalt Jumala tegu, mitte meie saavutus.

3. Ühtsuse olemuslik tingimus: üksmeel evangeeliumis ja sakramentides

Kolmandaks: kui küsida kiriku ühtsuse tingimuse järele, siis luterlik traditsioon sõnastab selle lakooniliselt ja julgelt. Meil on üks väga tugev orientiir: kiriku ühtsuse olemuslik tingimus on üksmeel evangeeliumi kuulutamises ja sakramentide jagamises.

See tähendab kahte asja korraga.

Esiteks: see on väga nõudlik, sest suunab meid alati tagasi keskmesse: mis on evangeelium? Mida me tegelikult kuulutame? Kuidas me sakramente mõistame ja elame? Siin ei saa leppida loosungitega.

Teiseks: see on väga vabastav, sest see tähendab, et me ei ole kutsutud ega volitatud seadma ühtsusele lisatingimusi, mis muutuvad pääste tingimusteks. Meil ei ole õigust teha kirikuosadust sõltuvaks näiteks sellest, kas mingis küsimuses on kõigil ühesugune mõtlemine või kas kiriku mõni struktuurielement – näiteks piiskopiamet – on mõistetud ühel ja samal viisil ja kõigile ühtmoodi vältimatu „olemustingimusena“.

See ei tähenda, et vormidel pole tähtsust. See tähendab, et vormid ei kanna evangeeliumi asemel ega evangeeliumi vastu.

Ja nüüd jõuame õigeksmõistuõpetuse juurde: õigeksmõistuõpetus ei ole üks doktriin teiste seas, vaid evangeeliumi grammatikaks kujunenud keskne usutunnetus: inimene saab elada Jumala ees mitte eneseõiguse, vaid armu läbi; mitte oma teo, vaid Kristuse teo läbi; mitte hirmu ja kontrolli, vaid usu vabaduse kaudu.

Just siin avaneb ka see, mida õigeksmõistuõpetus luterlikus mõttes tegelikult teeb. See ei ole abstraktne doktriin ega kiriku sisemise identiteedipoliitika instrument, vaid see sõnastab elava evangeeliumiga kohtumise olukorrast lähtuvalt otsustava tõe meie elu kohta Jumala ees. Õigeksmõistuõpetus ütleb, kes on Jumal meie jaoks: Jumal on see, kes äratab ristilöödu surnuist; kes kutsub mitteolemisest olemisse (vrd Rm 4:17); kes teeb jumalatu ehk patuse õigeks ja avab tema südame usule.

Apostel Paulus väljendab seda nõnda: „Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.“ (2Kr 4:6) Sellest valgusest elab kirik – ja sellest valgusest lähtuvalt saab ka kiriku ühtsus olla midagi muud kui vormiline kokkulepe: see saab olla Kristuses ja Püha Vaimu kaudu vahendatud osadus, millel ei ole muud alust ega lisaeeldusi kui evangeelium ise.

4. Aruteluprotsessi kriitikatest ja nende paigutamisest õigesse konteksti

Ma tean, et aruteluprotsessi suhtes on esitatud ka kriitikat. Näiteks, et strateegiline fookus nihkub vormilisele koosmeelele ja kollektiivsele kogemusele; et „lepitatud mitmekesisuse“ tingimustes võivad ühes administratiivses raamistikus kõrvuti püsida erinevad „kirikud“; või et teoloogiline arutelu saab olla viljakas ainult siis, kui on eelnevalt olemas ühine ja siduv hermeneutiline alus.

Need küsimused väärivad rahulikku kohtlemist. Aga ma ütlen oma veendumuse lihtsustatult nii:

Kiriku ühtsus ei ole administratiivne raamistik vormilisele koosmeelele.
Ja teoloogiline arutelu ei eelda esmalt „täiuslikku ühtset alust“ – muidu oleks dialoog erinevaga niikuinii võimatu.

See, mis meid seob, ei ole esmajoones meie ühtemoodi arusaamine, vaid Kristus ise – ja see seotus saab kuuldavaks ja nähtavaks üksmeele vahendusel evangeeliumi ja sakramendi osas. Üksmeel ei ole ühtsuse „põhjus“; pigem on üksmeel tunnistus sellest ühtsusest, mille alus ja läte on Kristus.

Kui arutelu ümber tekib hirmutamise, naeruvääristamise või ähvardamise õhkkond, siis tuleb seda nimetada mitte tugevuseks, vaid nõrkuseks. Sest ristisõna valguses on selge: kirikut ei saa „puhastada“ jõuga. Kirikut ei saa kujundada teiseks kirikuks vaikuse sundimisega. Ja luterlik identiteet ei ole suletud identiteet, mis kardab oikumeeniat või osadust. Luterlik identiteet on sügavalt katoolne: kirik ei ole taandatav oma kohalikule kontekstile ja EELK ei pea olema üksi.

Siin ongi oluline vahe: kas me mõtleme identiteeti suletusena või identiteeti osadusena, mis on avatud, sest ta on seotud Kristusega.

5. Arutelu kui retseptsioon ja kui katoolsuse praktika

Üldkiriklik aruteluprotsess on minu meelest mõistlikult üles ehitatud ka seetõttu, et ta toetub suurepärastele alusmaterjalidele ja olemasolevale teoloogilisele tööle.[2] Teatud mõttes on see arutelu retseptsiooniprotsess (vastuvõtuprotsess).

Seda on ka usuline ja teoloogiline haridus. Seda on ka jumalateenistus. Me võtame vastu ja õpime ühiselt elama selle najal, mida me ise ei leiuta: sõna ja sakramenti, usutunnistusi, kirikuosaduste dokumente, teoloogilisi tekste, ajaloolisi kogemusi.

Ja siin avaneb katoolsuse praktiline mõõde: me oleme osa kirikuosadustest – Luterlik Maailmaliit, Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas, Porvoo osadus, meie oikumeenilised partnerid. Nende osaduste „kiriklik tihedus“ kasvab ja saab nähtavaks ühises jumalateenistuses, ühises misjonis ja diakoonias, aga ka ühises teoloogilises töös. Arutelu, mida peame, ei ole lihtsalt siseringi debatt; see on osa laiemast luterlikust ja oikumeenilisest teekonnast.

6. Lõpumõte: õigeksmõist ja luterlik identiteet kui rõõmus ja julge vabadus

Lubage lõpetuseks tulla tagasi alguse vaimu juurde.

Õigeksmõistuõpetus tähendab, et kirik elab evangeeliumist: Jumal mõistab õigeks jumalatuid ja teeb vaesest patusest oma armastatud lapse. See tähendab, et kiriku identiteedi keskmes ei ole mitte meie enda „õigsus“, vaid Jumala arm. Ja kui see on nii, siis on kirik kutsutud elama mitte hirmu, vaid usalduse, mitte kontrolli, vaid vabaduse, mitte sunnitud ühesugususe, vaid osaduse kaudu.

Seetõttu ma loodan ja usun, et see aruteluprotsess jätkub ka täna rõõmsalt ja julgelt:

• rõõmsalt, sest evangeelium on rõõmus sõna, mis ei sõltu meie edust;
• ja julgelt, sest osadus Kristuses lubab meil rääkida ka rasketest asjadest, ilma et me peaksime teineteist maha kandma.

Teoloogiline arutelu on üks viis, kuidas kirik õpib olema õpetav kirik just nimelt sel viisil, et ta on kõigepealt õppiv kirik – Püha Vaimu koolis.

Olgu meie tänane arutelu selle õppimise väike, kuid oluline kuju: koht, kus me ei vali poolehoidu, vaid otsime Kristust; mitte ei kaitse ennast, vaid kuulame evangeeliumi; mitte ei tee teineteist väiksemaks, vaid aitame üksteisel seista Jumala armu sees.

Seepärast usun, et käimasolev teoloogiline aruteluprotsess aitab meil elada vastutustundlikumalt luterlastena ja luterliku kirikuna Eestis. See aitab meil olla usutavamalt ja selgemalt misjoneeriv kirik – mitte enesekindlusest, vaid evangeeliumi usaldamisest lähtudes. Ühtlasi aitab see süvendada ja tihendada osadust üleilmse luterliku kirikuosadusega ning ka teiste kirikuosadustega, milles EELK elab ja tegutseb. Just nii saab luterlik identiteet olla avatud, katoolne ja elujõuline: mitte iseendasse sulguv, vaid Kristusest lähtuv ja tema poole viitav.

Thomas-Andreas Põder

---

[1] T.-A. Põder, „Kiriku õpetusvastutus ja teoloogiline arutelu: ristiteoloogilise (evangeelse luterliku) dogmaatika vaade“, Eesti Kirik nr 42, 13.11.2024.

[2] Vt EELK teoloogilise aruteluprotsessi teemarühma „Luterlik identiteet ja õigeksmõistuõpetus“ juhendmaterjali (2025), mis juhatab sisse teemasse ning tutvustab alusmaterjalina dokumenti „Luterlik identiteet“ (eesti keeles 2025). Teisel aruteluteemal – Piibli autoriteet ja tõlgendamine – on alusmaterjalideks „Pühakiri – usutunnistus – kirik. Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus“ ja „„Alguses oli Sõna“ (Jh 1:1): Piibli koht luterliku osaduse elus. Luterliku hermeneutika uurimusdokument“.   

---

Ettekanne peetud Tartu Ülikooli aulas 20. jaanuaril vaimulike konverentsil „Siin ma seisan, ja …“