Kiriku õpetusvastutus ja teoloogiline arutelu: ristiteoloogilise (evangeelse luterliku) dogmaatika vaade

Ettekanne on peetud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Lõuna-Eesti piiskopkonna sinodil Tartu Pauluse kirikus usupuhastuspühal, 31. oktoobril 2024.

Kallile isale, peapiiskop emeeritus Andres Põderile 75. sünnipäevaks

Sissejuhatus

Kas teoloogiline arutelu on märk probleemist – kirikuelu (ajutisest?) ebanormaalsusest? Või on teoloogiline arutelu pigem midagi vältimatut ja vajalikku – tarvilik mõõde usu, s.t ristis avaliku Jumala, kuulamisest ja vastuvõtmisest, edastamisest ja elamisest? Meie kiriku soov ühist arutelukultuuri edendada tähendab igal juhul uurimist ja küsimist, millises vaimus arutelu toimub – mis vaim seda kannab ja juhib.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) esmakordne piiskopkondlike sinodite toimumise aeg on väga hästi valitud – usupuhastuspühal on ülimalt sobiv mõtelda üldkirikliku teoloogilise arutelu üle. On ju usupuhastus keskendumine evangeeliumile, mis üksinda puhastab ja vabastab nii ristiinimest kui ristikirikut. Usupuhastus on suunatud osadusse liitmisele ja osaduse loomisele.¹ Alustades piiskopkondade sinodiga just usupuhastuspühal, ning keskenduses seejuures üldkirikliku teoloogilise arutelu teemale, seame sisuliselt keskmesse meie ühise arusaamise evangeeliumist ehk õigeksmõistuõpetuse. Selline sisuline häälestumine on asjakohane, vastutustundlik ja loodetavasti suunda näitav samm järgnevate aastate aruteludeks. Selles on ühtlasi kätketud ühine taipamine, et kiriku õpetuse osas on kaasvastutav kogu kirik. Vastutav on igaüks – kõik ristitud: nii vaimulikud kui ilmikud. On väga kohane ja tervitatav, et ka piiskopkondlikud sinodid ja käivitunud üldkiriklik aruteluprotsess lähtuvad ka sellest usupuhastuslikust juhtmõttest.

Järgnevas mõtisklen kiriku õpetusvastutuse üle ja teoloogilise arutelu üle evangeelse luterliku dogmaatika ehk ristiteoloogia vaatevinklist. Kuidas on kohane iseloomustada õpetuse ja teoloogilise arutelu suhet: kas need kaks on eraldiseisvad suurused, vastandlikud suurused või hoopis omavahel sisimalt seotud suurused. Ma püüan näidata, et kehtib viimane: kiriku õpetus asetub osadusliku arutelu horisondile ja teostub selle vahendusel.

I. Rist on ilmutuse paik: ristilöödud Kristus kui Jumala avalikkus

Usupuhastuse võtmetunnetus on võimsalt sõnastatud nõnda: „Ristilöödud Kristuses on tõeline teoloogia ja Jumala tundmine“ (Martin Luther, Heidelbergi väitlus, 1518, tees 20² ).

Usupuhastus kui liikumine 16. sajandi kirikus on sellega järjepidevuses Uues Testamendis apostel Pauluse tunnistusega: „Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi“ (1Kr 1:18). „[M]eie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on … Jumala vägi ja Jumala tarkus“ (1Kr 1:23a,24b).

Rist on kristliku ja kirikliku identiteedi läte ja kese: eesti keel kajastab seda eriti rikkalikult ja ilmekalt: ristimine ja ristivanem, ristiusk ja ristiinimene, ristikirik ja ristirahvas, ristisõna ja ristiteoloogia.

Asjaolu, et sõna ristist on rõõmusõnum, tähendab, et see, millest usk ja kirik lähtuvad ja millel usk ja kirik seisavad, ei ole meie meelevallas. Uskumine ja osadus-olemine ei ole meie kätes. Usku saab paluda, aga mitte nõuda või sundida. Need tõdemused väljendavad evangeelse luterliku dogmaatika vaates üksmeelt, mille horisondil käia ümber ka erinevustega ning otsida ja süvendada koosmeelt.

Neisse tõdemustesse on kätketud nii arusaam südametunnistuse vabaduse taandamatusest kui kiriku osaduse taandamatusest. Ühtki ristiinimest ei tohi vaadelda ega kohelda kiriku funktsioonina, kiriku osadust ei tohi vaadelda ega kohelda üksikute kristlaste funktsioonina.

Rist kui evangeelium on kiriku õpetuse lähtekoht, mõistmisvõti ja hindamiskriteerium, kuna selles on kätketud tõeline ja mittevallatav teadmine Jumalast – Jumal teeb end ise avalikuks sellena, kes on elutõde, kes ise on meie „jalale lambiks ja valguseks teerajale“ (Ps 119:105).

II. Kiriku õpetusvastutus seisneb rõõmusõnumi ühises ja individuaalses tunnistamises sõna ja eluga

Teisiti sõnastades: kiriku õpetusvastutus teostub evangeeliumi vastuvõtmises ja sellele vastamises ehk evangeeliumi kuulamises ja kuulutamises.

Põhisituatsiooniks on siin jumalateenistus: kiriku õpetusvastutus leiab esmaselt aset jumalateenistusel – koguduse kogunemisel risti ette – armusõna ja armulaua ümber. Õpetajaks on Kristus ise – ja see tähendab: kolmainu Jumal ise. Nii õpetuse subjektiks ja aluseks kui objektiks ehk sisuks on Jumal ise – nagu sõnastab apostel Paulus –: „Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.“ (2Kr 4:6) Õpetus jõuab sihile uskuvas südames – südames, mis jaatab Ristilöödut Päästjana ja usaldab Kristust Jumala halastava ja uueksloova „südame peeglina“ (Martin Luther³ ).

Nagu ütlesin, on oluline Jumala ilmutust ja kiriku õpetust selgesti eristada – kiriku õpetuse allikas, võti ja kriteerium on Jumala ilmutus.

Keskendumine ühisele arusaamale evangeeliumimõistmises ja sakramentide praktikas – see on orientiir, mille raames ja horisondil läheneda kõigile muudele teemadele ja küsimustele. Ei ole nii, et eesmärgiks oleks, et igas küsimuses peaksid kõik ühtmoodi mõtlema, vaid kiriku kui osaduse ülesanne on mitmesugusel moel aidata kaasa, et igaüks saaks ise kujundada oma otsuseid vastutustundlikult, s.t vastates usule evangeeliumisse.

Südametunnistuse vabadus seisneb siinkohal selle seotuses usu tõega: mitte iga küsimusega ühenduses ei ole õigustatud deklareerida juriidilist kohustatust. Evangeelne luterlik kirik ei ole sellisel seisukohal mitte seetõttu, kuna on ükskõikne või laisk, vaid kuna võtab tõsiselt usu isiklikku mõõdet, s.t iga inimese individuaalse ja unikaalse eluoleviku seotust Jumala enda olevikuga.

Niisiis, ei kiriku õpetus ega (kiriku-)õpetajad ja piiskopid saa asuda usu ja Jumala vahele. Sammud, mis jätaksid mulje, et kirikus on autoriteet õpetusel, õpetajatel või piiskoppidel, eksitab ega ole evangeelne luterlik. Reformatsiooni ajal nii olulise südametunnistuse vabaduse puändiks ei ole miski muu kui see, et usk – suhe kuradist, patust ja süüst vabastava Jumala endaga, s.t tingimatu seotus õigeksmõistva ja õigekstegeva Jumala külge – on vabadus.

Samas, see usu isiklik mõõde on sisemiselt ja olemuslikult seotud usu sotsiaalse, s.t jagatud ja osadusliku ehk ühise mõõtmega. Ühine – ka ühine teoloogiline arutelu – võib kujuneda isikliku jumalausalduse ja päästeveendumuse ning sellest tõukuva enese- ja maailma- ja jumalasuhete mõistmise ja hindamise proovikiviks. Just sellist elavat arutlevat lähenemist usule ja õpetusele evangeelne luterlik kirik ja teoloogia jaatab ja toetab.

Kiriku õpetusega ühenduses – elades ühise osadusena – on kahtlemata oluline teoloogilise üksteisemõistmise ja jagatud arusaamade kujundamine, kuid samas ka kaalutletult ja argumenteeritult tuvastamine, teadvustamine ja avalikustamine, milles ja miks ollakse erimeelel. Vajalik ei ole kõigis asjus mõtelda ühtmoodi – väga paljud erinevused on pigem vaadeldavad kiriku liikmeskonna mitmekesisuse, elurikkuse ja elujõulisuse väljendusena.

Teoloogiline arutelu aitab kirikus hoiduda jõuterrorist – füüsilise ja vaimse vägivalla piirid on voolavad ja hägused: me teame, et hinge hoidmise asemel hinge piinamine võib teha haigeks ka ihuliselt. Inimene on tervik. Jõuterror võib väljenduda traditsiooni terroris või uuendustes-uuenduste-pärast-terroris, või selles, et usk moraliseeritakse. Kõik sellised hääled, mis lõppkokkuvõttes teevad inimese usust tema enda otsuse, kuuletumisotsuse, on paradoksaalselt kurvastavad märgid usu vääriti mõistmisest – et mitte ütelda usu nappusest.

Kiriku- ja usuelu püsivaks ja üha uueks proovikiviks on järjepidevuse ja muutumise dünaamika. Arvamus, et päritud õpetuste edasiandmine kui selline on märk ustavusest Jumala sõnale ja garantii, et õpetatakse õigesti, on eksitav. Muidugi on eksitav ka see, kui keegi arvab, et me igaüks ise või üheskoos lihtsalt lepime n-ö enamusseisukohana kokku, milles usk seisneb ja mida minu või meie usk tähendab. Usk ei ole meie meelevallas, ehkki usk ei ole ka neljakandiline, valmis ja jäik. Luther tõdes, et „ristiinimene on saamises“, mitte valmis – usk ja kirik on saamises, mitte valmis. Nii nagu meeleparandus – tagasipöördumine ristimise juurde – kuulub igapäevaselt kristlase elu juurde, nii vajab kirik alati kiriku Issandast lähtuvat ümberkujundamist – re-formeerimist – Kristuse-kujuliseks ehk ristikirikuks saamist.

Evangeelse luterliku arusaama kohaselt on teoloogiline arutelu üks kiriku ja kristliku põhimõõtmeid. See on ristisõna valguses maailma, iseenda, kiriku, Jumala jne mõistmine ja kriitiline läbikatsumine. Mida tähendab inimene? Mida tähendab patt? Mida tähendab usk? Mida tähendab Jumal? Mida tähendab maailm? Mida tähendab kirik? Kuidas suhestuda ühiskondliku ja poliitilise elu proovikividega? Milline on vastutustundlik tegutsemine erinevates eluseostes ja tegutsemisväljadel? Kuidas mõista olevikku, milles elame? Kuidas mäletada minevikku ja mida oodata tulevikult? Nendele küsimustele vastab evangeelne luterlik teoloogia juhindudes järjekindlalt sõnast ristist, mis kuulutab „vaeste patuste“ ehk „jumalatute“ õigeksmõistmist Ristilöödus kätketud tõotuse ja tema poolt antud meelevallaga.

Ühelt poolt paistab tänapäevane EELK kiriklus ja individuaalne kristlus n-ö lapiteki omana – meie kirik võiks ilmselt võistelda üsna edukalt postmodernseima kiriku tiitlile, nii nagu Eesti ühiskond tervikuna koketeerib kõige sekulaarsema ühiskonna tiitliga. Oletada võib, et need arengud on üksteisega seotud. Igal juhul paneme ise kokku oma teoloogia, oma vaimsuse, oma elustiili. Pisut naljatamisi võiks pidada seda näitlikustavaks ka nn teoloogiliste voolude mitmekordistumist – 100 aastat tagasi eristati EELKs kolm voolu, nüüd aga on räägitud juba konkurentsist seitsme voolu vahel. Jah, me elame igasuguste mõjude tõmbetuultes – muu hulgas oikumeeniliste suhtluste ja mittesuhtlemiste mõjude käes. Me elame turbo-kommunikatsiooni maailmas. Kõik see tingib ja mõjutab meie kristlaseksolemist. Ka see, et oleme haritud nii üldiselt kui kõrgelt, teadlikud teadustes.

Teiselt poolt, kui me ei ole mitte papagoid – andku nad mulle see rumal repliik andeks! –, siis mittetaandatavas ja tähelepanu väärivas tähenduses tõesti ongi igaühel meist oma nägu, oma hääl, oma usk – nii palju kui on kristlasi, nii palju on kristlusi. Igaühe koht Jumala ees on asendamatu – igaüks on Jumala silmis unikaalne.

Selles minade ja identiteetide segunemise ja hägususe olukorras, kristlike arvamuste, kristlike kommete, kristlike rõivaste ja esemete, kristlike liigutuste ja pooside, kristlike häälitsuste ja esemete, kristlike vagaduslaadide ja teoloogiliste koolkondade paljususes, on proovikiviks ja ülesandeks näha ühtsust erinevas, märgata äratuntavat mustrit – „ristimärki“ – , mis ei ole aga „paksusmasin“ ega tee kristlastest ühekujulisi piparkooke. Tõepoolest: kiriku osadus on ühtsus mitmekesisuses – erinevused ja vastandid on ka isekeskis lepitatud ja leiavad rahu Jumala tarkuses ja väes – ristilöödud Kristuses.

III. Teoloogiline arutelu kui kiriku ustavuse- ehk misjoniküsimus
Niisiis, teoloogiline arutelu kuulub olemuslikult evangeelse luterliku arusaama juurde kiriku õpetusest. Seetõttu: algatatud ametlik üldkirikliku teoloogilise arutelu protsess võtab seda ristiteoloogilist põhiarusaama tõsiselt. Sellel arutelu protsessil on võimalik aidata süvendada osadust erimeelsustes – aidata kirikul olla kirikuna ustavam ja usutavam – aidata paremini mõista kiriku õpetuse ja õpetusvastutuse iseloomu, aidata kutsumusekohasemalt teostada kiriku kristlikku missiooni ühiskonnas ja maailmas.

Kirik ei valda õpetuse üle ega selle õpetuse sihile jõudmise või õnnestumise üle. Õpetus jõuab kohale sellega, et inimesele avaneb õpetuse tõde: et inimene avastab end Kristuse rist alt – avastab iseend, inimkonda ja kogu kosmost määratuna Kristuse risti kaudu. Sellise andestuse, lepituse ja uueksloova armastuse kaudu, mis teeb inetust ja vaesest patusest Jumala ilusa ja armurikka lapse. Jah, teoloogiline arutelu annab märku sellest ja respekteerib, et kirik ei valda südametunnistuse üle. Jah, teoloogiline arutelu annab märku sellest, et kirik ei valda kiriku õpetuse üle.

Nüüd aga liigun sammu edasi. Teoloogiline arutelu on misjoniküsimus – usu ja kiriku järjepidevuse ja (enese)kriitika, uuenemise ja elujõulisuse küsimus. Kiriku järjepidevus on võimalik üksnes muutumises. Kiriku missioon ei ole olla mugavustsoon konservatiivsetele või liberaalsetele fundamentalistidele. Kiriku missioon ei ole olla ühte-moodi-mõtlejate-klubi või partei. Usk ja kirik avastab end ikka ja uuesti enesestmõistetavuste kadumise, katkemise ja muutumise olukorras: Jumal on muutunud märgiks, millega enamik inimesi – ja sageli võib-olla ka meie – ei oska midagi peale hakata. See, et Jumala asemel hakkame kergesti rääkima kiriku traditsioonidest või moraalsetest põhiväärtustest, näitab seda, kui mitteenesestmõistetav on olukord, milles oleme, ja kui segaduses me oleme.

Küsimus ei ole siin mitte peenhäälestamises: kujutluses, et kirikus on asjad suuresti – ja traditsiooniliselt – paigas ja siin või seal natuke kohendame – või siis kujutluses, et usu alused – põhiõpetused – on paigas, ning muutuvas olevikus on vajalik võtta ennast vaid löögirusikana kokku ja ehk veelgi otsustavamalt, veelgi kiledama häälega, veelgi suurema hoolimatuse ja põlgusega, veelgi vaenulikuma ja halvustavama tooniga rääkida näiteks kultuurisõjast või kosmilisest ja metafüüsilisest revolutsioonist ühiskonnas ja kirikus. Küsimus on radikaalne: kuidas mõtelda Jumalat – kes on Jumal? – kus on Jumal? – kuidas elada koos Jumalaga temast lähtudes ja temale toetudes, kodus ja koguduses, kirikus ja maailmas. Teo-loogia ülesanne on keskenduda sellele kesksele küsimusele – sellele, kes on Algus ja Ots, sellele, kelle kaudu ja kelle valguses näha elulugusid, eneselugusid, kirikulugusid, maailmalugusid.

Kui teoloogilise arutelu toimumist eitatakse, surutakse maha või tahaplaanile, püütakse takistada ja piirata, siis toimub usu ja kiriku suhtes eksitava tunnistuse andmine, toimub usu ja kiriku maine ja kuvandi rikkumine. Kui teoloogilist arutelu peljatakse, põlatakse või vaenatakse, varjutatakse kiriku ja usu tõde. Kirikust ja usust luuakse karikatuur, mis teeb kiriku ja usu igavaks, ebahuvitavaks, ebaoluliseks, väiklaseks, kitsarinnaliseks, juhmiks ja tuhmiks. Ilma teoloogilise aruteluta kirik paistab liiga lihtsalt ebaolulisena või jätab liiga lihtsalt ükskõikseks, selline usk ja kirik paistab liiga kergesti põlastusväärse ja eemaletõukavana. Kirik paistab löögirusika, lobirühma, huvigrupi, klikihuvide kandjana.

Teoloogiline arutelu saab aidata seista vastu kiriku ja usu auhiilguse kiusatusele. See saab aidata kujundada haritud usku – rõõmsat, kriitilist ja enesekriitilist, kõnevõimelist, otsustusvõimelist, solidaarset ja õigluse eest välja astuvat usku. Teoloogiline arutelu saab aidata kujundada avatud ja tundlikku meelt, mis mitte suvaliselt ja pidetult, vaid kaalutletult ja ristile keskendunult nendib ja jaatab, et on küsimusi ja teemasid, milles luterliku kiriku liikmed – olgu ilmikud või vaimulikud – on erinevatel seisukohtadel ning tegutsevad ja elavad erinevalt, ilma et seda oleks asjakohane ja vastutustundlik kuulutada osadust pärssivaks või tühistavaks. Samm kiriku osaduse süvendamise, kirikliku ja kristliku suhtluskultuuri edendamise suunas võib olla ka osades küsimustes erinevate praktikate ja arusaamade legitiimsuse jaatamine – tunnustades igaühe südametunnistuse vabadust ja seotust Ristilöödus ning inimese usuotsustust kõnealustes küsimustes.

Teoloogiline arutelu saab aidata näha läbi, et jõuga – võimuga – vägivallaga kiriku ja usu puhtuse eest võitlemine on vastuolus ristil avaliku Jumalaga ja määratud luhtumisele nii või naa. Kirik ei võitle möödunud aegade mõtlemis- ja käitumisviiside kui selliste eest. Kirik ei võitle ka moderniseerimise ja uuenduste kui selliste eest.

Teoloogiline arutelu saab aidata kujundada realistlikku pilku – s.t ristlöödud Kristuse valguses ja väes teravdatud pilku – sellele, kes on Jumal, mis on patt, kes on inimene ja mis on maailm, mis või kes või kus on kirik, kes on ligimene ja mis on loodus. Ühises arutelus otsustusvõime kujundamine ristilöödud Kristuse valguses ja väes ei ole midagi muud kui õppimine Püha Vaimu koolis. Üldkiriklik teoloogilise arutelu protsess rõhutab alandlikku ja tänulikku taipamist, et üksnes õppiv kirik saab olla õpetav kirik.

IV. Teoloogiline arutelu kui spirituaalne ehk pneumaatiline sündmus
Eelöeldut võiks sõnastada ka nõnda: kiriku õpetus ei ole esmajoones mitte juriidiline, vaid pneumaatiline nähtus. Just sellisena avab see silmad ja kõrvad; teravdab pilku patu suhtes iseendas, suhetes ja struktuurides; muudab solidaarseks astuma välja õigluse eest – kaitsma neid, keda tõrjutakse kõrvale, kellelt võetakse hääl ning tühistatakse Jumala loodu ja õigeksmõistetuna; annab jõudu, indu, vastupidavust ja väge õigluse eest seismiseks, nõrgemate, tõrjutute, tühistatute, abivajajate ja kannatajate eest väljaastumiseks; laiendab pilku selles suhtes, et hoolt ja hoidmist ei vaja üksnes omaenda hing ja süda, vaid ka ühiselu vaim – näiteks kirikliku osaduse ja poliitilise ühiselu vormid – ning looduskeskkond tervikuna.

Päris alguses nimetasin küsimust vaimu ja hoiaku kohta, mis teoloogilist arutelu kannab ja juhib. Teoloogilist arutelu on oluline mõista ja kujundada spirituaalse ehk pneumaatilise sündmusena. Teoloogiline arutelu on spirituaalne protsess. See toimub Püha Vaimu juhtimisel. Teoloogiline arutelu teadvustab seda oma toimumise ja õnnestumise mittevallatavat tingimust, nähes end viimselt nii lähtuvana kui sihile jõudnuna ühises palves ja jumalateenistuses.

Teoloogiline arutelu vajab kannatlikkust, leplikkust ja kindlameelsust; vaimuerksust, õppimisvalmidust ja kujutlusvõimet; ustavust ja hoolivust. Teoloogiline arutelu vajab julgust riskida, julgust ka eksida ja luhtuda. Teoloogiline arutelu vajab lugupidamist südametunnistuse vabaduse – ja seega Jumala enda tõe vastu. Teoloogiline arutelu eeldab valmisolekut tunnustada, et erinevatel seisukohtadel osapooled mõistavad end kõik kohustatuna kiriku õpetusaluste ees ja annavad endast parima, et olla nendega vastavuses.

Ristiteoloogiline arutelu annab jõudu ja julgust mitte kanda maha seda, mis paistab praegu ebameeldiv, vastik, kole, tüütu, igav, naeruväärne – olgu selleks siis keegi kaaskristlane, ametivend või -õde, kogudus, EELK või kirik tervikuna. Ristiteoloogia aitab kaastunde ja hoolivusega vaadata kirikule, mis elab eksiarvamuses, et väline hiilgus ja hiiglus (nagu kogemata, aga tabavalt üks mu üliõpilane hiljuti sõnastas) on see, millega avaldada muljet ja muuta oma sõnum usaldusväärseks. Ent risti tõde on nähtav usu silmadele. Nii on ka ristikiriku tõde nähtav usu silmadele, s.t Püha Vaimu toimimise ja Kristuse ülesäratamise vaatepunktist, millest usk tunnistab. Usk – see on inimese süda, mis jaatab ja leiab Jumala südame meie eest ristilöödud Kristuses. Kirik – see on kommunikatsiooniruum, kus ülistatakse ja kummardatakse Isa, Poega ja Püha Vaimu, s.t kus ühiselt – Püha Vaimu väes – kuulatakse ja kuulutatakse sõna, mõtte ja teoga elutõde Jumalast, kelle lugu maailma ja inimesega – igaühega meist – on saanud otsustavalt määratletud Jeesuse Kristuse ristil.

Teoloogiline arutelu on pidev protsess – meie kirik kui kiriklik osadus on tõlgendav kogukond, kus tõlgendatakse ennast ja teisi ja muud Ristilöödu kaudu, kelles Jumal ennast kingib ja jagab. Üldkirikliku arutelu formaat aitab luua ruumi, kus saab rahulikult ja julgelt –turvalises ruumis – kõnelda küsimuste üle, mis puudutavad usus ja elus orienteerumist. Üldkiriku arutelu kontekstis saab igaüks väljendada oma seisukohti, tutvustada oma argumente ja kaalutlusi – teha seda selle sama vastutusega nagu teisteski arutelu seostes, s.t Jumala kiituseks ning armastusest ja solidaarsusest kiriku, inimkonna ja kogu loodu vastu.

Meie kiriku kui terviku ametlik teoloogiline aruteluprotsess ei välista, vaid eeldab, et teoloogiline arutelu toimub mitmesugusel viisil ja eri paigus. Üldkiriklik aruteluprotsess aitab edendada ja kaasata meie ühise osadusliku elu teistes seostes ja kontekstides toimuvat arutelu. Samas, see arutelu ja protsess ise on ühtlasi arutelu selle üle, mida ikkagi tähendab õpetus luterlikes kirikutes – millest see juhindub, millised instantsid ja protsessid on kujunenud välja õpetuse hindamiseks, kes ja kuidas saab õpetusküsimusi otsustada, milliseid positsioone ja millisel alusel on vastutustundlik esindada suhetes kirikutega, kellega oleme osaduses – s.t kellega oleme „üheskoos kirik“⁴ –, aga ka teiste kirikutega.

Kokkuvõtteks
See, et kirikute sees ja kirikute vahel on erimeelsused, ei ole üllatav, vaid ootuspärane – enesestmõistetav. Mis ei ole enesestmõistetav, on see, kuidas selle olukorraga ümber käiakse. Kas suudetakse sõnastada ja pidada silmas orientiire, juht- ja põhimõtteid, mis aitavad näha ühendavat ja liikuda edasi tingimustes, kus on küsimusi, kus seisukohad on erinevad. Kas suudetakse tuvastada, paljastada ja maandada eksitavad ootused ja nõuded usklikele ja kirikutele.

Luterlik kirik ei ole ühtmoodi mõtlejate ja ühtmoodi uskujate kogu – jah, see, millele usk on suunatud, see, millest usk lähtub ja mis on usu sisuks – see on ühtne ja ühendab, kuid usu ja õpetuse konkreetne suhe – see on usu subjektiivsus, mida ei tohi ajada segamini subjektivismiga, ning õpetuse objektiivsus, mida ei tohi moonutada objektivismiks.

Teoloogiline arutelu on spirituaalne sündmus – usus, lootuses, armastuses. Teoloogilise arutelu juurde kuulub katsumus, kuid ka katsumuses võime loota sellele, et eristumine ei pea tähendama vastandumist ja veel vähem peab see tähendama lahutatust usus ja osaduses. Teoloogiline arutelu saab olla oluline viis süvendada, teostada ja lasta kogeda seda, et Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus teostub – ehkki mitte üksinda ja välistavalt – üks püha katoolne ja apostlik kirik – Kristuse ristikirik.

Südametunnistuse vabaduses tõele orienteerumine ning kiriku osadusest hoolimine ja selle süvendamise nimel tegutsemine käivad käsikäes. Jumala ristikujulise ilmutuse, s.t kiriku õpetuse tõe jaatamine ei ole midagi muud kui uskumine. See on enese avastamine Kristuse risti all – Jumala ees. See on isiklik ja osaduslik elu üheskoos armu Jumalaga, kelle nimi on pühitsetud, kelle riik tuleb ja kelle tahtmine sünnib. Just selles Vaimus võime rõõmsalt ja julgelt tervitada üldkiriklikku aruteluprotsessi. Selles Vaimus võime loota, et ühine arutelu aitab süvendada meie omavahelist osadust ja nõnda anda ka meie ühiskonna ja maailma avalikkusele ehedamalt ja usutavamalt tunnistust ristist kui lepituse sõnast⁵.

Dr Thomas-Andreas Põder

EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja
EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor
Tartu Ülikooli Usuteaduskonna religioonifilosoofia kaasprofessor
Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) teoloogia ja oikumeenilise dialoogi sekretär

1. 1523 saatis Martin Luther sisuliselt, s.t ristiteoloogiliselt tähelepanuväärse ja seetõttu tänapäeva Lutheri kirjutiste valikväljaannetes sisalduva kirja kristlastele Tartus, Tallinnas ja Riias. Ta võttis kirjas lühidalt kokku Wittenbergist lähtuva sisulise impulsi kiriku ja usu uuenemiseks ning avas selles impulsis kätketud õhutust ja kutset meie siinsesse – ka tänapäeva Eesti – konteksti. Luther kirjutas meile oma esimese kirja – hiljem järgnesid temalt veel mitmed taolise ühise adressaadiga kirjad –, kuna ta oli saanud suhtluse kaudu nii isiklikult kui kirja teel teavitust sellest, et usupuhastuslik kuulutus oli jõudnud juba ka meie siinsetesse eluseostesse. Eestikeelses tõlkes ilmus Lutheri esimene kiri meile esmakordselt nõukogude okupatsiooni tingimustes tema 500. sünnipäeval väljaandes Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Tallinn: EELK konsistooriumi väljaanne. Suvi 1983. Täna on nii originaal kui tõlge lihtsasti leitav ka internetis. ↩︎
2. Martin Luther, „Heidelbergi väitlus“ (1518), kogumikus: Martin Luther, Valitud tööd, Urmas Petti (koost.), tlk Meelis Friedenthal, Avatud Eesti raamat, Tartu: Ilmamaa, 25–50.  ↩︎
3. Martin Luther, „Suur Katekismus“, teoses: Luterlikud usutunnistuskirjad, tlk eesti keelde, EELK Usuteaduse Instituut, Randar Tasmuth (toim.), [Tartu] : Ajaleht Eesti Kirik ; [Tallinn] : EELK Usuteaduse Instituut, 2014, 268.  ↩︎
4. Teoloogilise arutelu kontekstis väärib nimetamist kaheköiteline antoloogia „Üheskoos kirik“ (Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, I osa 2022, II osa 2023, koostajad T.-A. Põder, Kadri Lääs ja Kadri Eliisabet Põder), mis toob lugejateni valiku evangeelsete kirikute viimaste aastakümnete ühise teoloogilise töö tähtsamatest tulemustest. Tõlgitud tekstid on esinduslikuks sissejuhatuseks kristlikku vaimsusesse ja aitavad mõista, milline on eestikeelse evangeelse luterliku teoloogia üleeuroopaline ja üleilmne kontekst. ↩︎
5.  Kolm valitud soovitust eesti keeles ettekande autori enda sulest teemast lähemalt huvitatuile: „Kirik ja teoloogia: dogmaatiline arutlus“, teoses: T.-A. Põder, Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. Teoloogilise mõtte uurimusi ja arendusi, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2018, 475–494; „Evangeeliumi vahendamine, dialoogikultuur ja kriitika – teoloogiline haridus evangeelses luterlikus vaates“, teoses: Üheskoos kirik II: Misjon – diakoonia – avalikkus – religioonid, koost.: Põder, T.-A., Lääs, K., Põder, K.E. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2023, 505–511; „Luterluse praegusest olukorrast ja tulevikuväljavaadetest“, teoses: Usukultuur, 233–247. ↩︎