Jumal annab meile kõike, mida vajame

Jeesus läks teisele poole Galilea ehk Tibeeriase järve. Ja temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida ta haigetele tegi. Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega. Ent paasa, juutide püha, oli ligi. Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?” Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha. Filippus vastas talle: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.” Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle: „Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?” Jeesus ütles: „Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest. Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!” Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud. Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma.” Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse.

Johannese 6:1–15

Inimesel on eluks vaja väga paljusid asju ning raske on neid reastada, milline on kõige olulisem. Tuntud psühholoog Abraham Maslow lõi väärtuste püramiidi, milles madalamalt tasemelt jõutakse kõrgemale ning järgmisele tasemele jõutakse alles siis, kui eelmine tase on saavutatud. Vundamendi, aluse moodustavad füsioloogilised põhivajadused, see tähendab söök-jook.

Kui inimesel on kõht tühi, siis on esmatähtis saada süüa. Kui inimesel pole süüa, pole juua, pole, kus elada, siis on tema mõttes vaid see puuduv pool ning edasi minna on raske. Kui inimene saab söödud-joodud, siis jõutakse edasi turvalisusvajaduseni ja sealt armastuse ja ühtekuuluvuse vajaduseni ning sealt sotsiaalse tunnustuse vajaduseni.

Kõige tipus on aga eneseaktualiseerimise, eneseteostamise vajadus. Vahetevahel arvatakse, et oluline on see kõrgem eneseaktualiseerimise vajadus ja muu on väheoluline ning söögile-joogile pole vaja üldse tähelepanu pöörata. Vahel peetakse seda suisa patuseks ja halvaks.

Jeesuse käitumine oli aga teistsugune. Jeesus pööras tähelepanu inimeste maistele vajadustele ning toitis ime läbi viis tuhat meest. Sellest võib näha, et inimese füsioloogilised vajadused läksid Jeesusele korda. Ta ei öelnud, et kuulake nüüd jumalasõna ja ärge mõelge söögile. Vastupidi, Kristus sai aru sellest, et inimene ei saa ilma söögita hakkama, ning ta andis neile süüa. Inimeste jaoks oli see eriline kogemus. Eriline tunnustäht ja samas ka märk sellest, et Jumal hoolib ja me läheme Jumalale korda.

Kui lugeda pühakirja tänasest piiblikohast edasi, siis võime näha, et järgmisel päeval astub Jeesus sammu edasi ja kõneleb endast kui eluleivast. Seega Jeesus käitub täpselt nii, nagu kõneles Maslow oma teoorias: esmalt söötis Kristus näljasel kõhu täis ja seejärel kuulutas talle Jumala sõna. Ning Jumala sõna kuulutades seletas ta seda argise pildiga.

Igaüks teab, kui oluline on söök. Igaüks teab oma kogemusest, et tühja kõhuga on meie mõte söögi juures ja me ei saa keskenduda piisavalt muudele asjadele: töö kvaliteet langeb, me ei suuda pühenduda tööasjadele. Tuju läheb pahaks. Ning söögi saamise järel muutub kõik. Jaksame teha tööd, suhelda inimestega, nautida elu. Igaüks teab, et söök on oluline. See oli oluline ka Jeesusele. Aga mitte ainult.

Jeesus kõneles endast kui eluleivast. See tähendab, et kui inimene on argise leiva kätte saanud, siis vajab ta ka midagi hingele. See on usk, mis kannab. Väärtused, mis on elus püsivad ega hävi. Inimene vajab elu mõtet, elu sihti. Ja seda kõike tuli Jeesus andma.

See tähendab, et pühakirjast näeme, et olulised on nii inimese söök kui hingeelu. Kumbagi neist ei või unustada ega pidada vähem oluliseks. Maisest söögist sõltub nii inimese füüsiline kui ka vaimne olukord. Näljane inimene ei jõua tööd teha ega suuda pikemas perspektiivis ka vaimselt edasi areneda, sest elamiseks vajab ta sööki. Teisalt, kui inimene keskendub ainult maisele elule ega pööra tähelepanu oma hingele, siis jääb midagi olulist puudu ja inimene erineb siis vaid väga vähe loomast, kes üksnes oma instinkte silmas pidades elab.

Inimene vajab eluteel nii sööki kui eluleiba. Kirik on diakooniatöö kaudu ulatanud abivajajale leiva ja samas kuulutanud talle Jumala sõna ehk andnud eluleiba. Juba algkristluses oli pärast jumalateenistust armastussöömaaeg, millest viidi järelejäänud sööki haigetele ja puuduses olijatele. See andis lisaks füüsilisele abile ka hingelist tuge. 

Meil on kirikukohv pärast jumalateenistust see, kus inimesed saavad üheskoos olla, nii kohvi juua kui ka lihtsalt suhelda. See annab midagi nii ihule kui hingele. Meiegi võime anda nii füüsilist kui hingelist tuge oma ligimesele. Selleks on vaja märgata neid, kes on puuduses, ja ulatada neile abikäsi.

Vahel tähendab inimese aitamine tõesti leiva andmist. Vahel aga vajab inimene tuge, et eluga edasi minna, et leida tööd, saada selle eest tasu. Üks vana jutustus küsib, kumba anda inimesele, kas kala või õnge, et ta saaks kala püüda. Kui kõht on tühi, tuleks anda kala, et inimene ei peaks näljas olema. Aga see ei tähenda, et me peakski jääma talle kala andma.

Kala andmise järel tuleks anda ka õng, et inimene saaks ise oma panuse elu parandamiseks anda. Ja see õng, mis inimesel elus hakkama saada aitab, on usk Jumalasse. Usu kaudu tulevad uued väärtushinnangud. Usu läbi suudab inimene muuta oma elu paremaks ja õigemaks. Maise leiva järel oleme kutsutud pakkuma inimesele eluleiba, Jumalat, et ta saaks oma eluga paremini edasi minna, et sel oleks mõte ja siht.

Kui inimene on leidnud usu, on ristitud ja leeritatud, siis võib ta tulla armulauale, kus ta saab osa Kristuse ihust ja verest. Armulaud on hea näide sellest, kuidas maine leib võib olla ühtlasi eluleib.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kogu meie elu on Jumala juhtimise all ja tema annab meile nii maist leiba ja kannab hoolt maiste murede eest, kui ka eluleiba ja kannab hoolt selle eest, et meie elul oleks mõte ja siht.

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja