Terviklikust tervenemisest

Möödunud laupäeval sain omalaadse kogemuse osaliseks – nimelt toimus Viljandi Pauluse kirikus Tervikliku Tervenemise Teenistus (TTT), kus mul oli palutud edastada vaimulik sõnum ning teenida eestpalves koos teiste Viljandi koguduste juhtidega ja TTT tiimiliikmetest pastoritega.

TTT-liikumine on algatatud 2021. aasta jaanuaris Nõmme Baptistikoguduse pastori Veikko Võsu poolt, et hakata palvetama inimeste eest, kellele meditsiin (enam) lootust ei anna. TTT veebilehel öeldakse:

„Teenistuse nimi viitab sellele, et inimene peab tervenema terviklikult – uueks peab saama nii ihu, hing kui ka vaim. Kuigi füüsiline tervenemine on selles maailmas oluline, on igavikuliselt siiski tähtsam uuestisünd ja Püha Vaimuga täitumine. Rohkearvuline elav tagasiside on kinnitus sellest, et Püha Vaim puudutab ja taastab selle teenistuse kaudu paljude elusid.“

Kuigi TTT näol on tegemist peamiselt vabakirikliku liikumisega, on üksikuid teenistusi peetud ka luterlikes pühakodades (Tartu Pauluse, Jüri, Tallinna toomkirik).  Olen siit-sealt kuulnud arvamust, et tegemist on ettevõtmisega, mis oma vaimulaadilt on luterlikku kirikusse sobimatu.

Laupäeval Viljandi Pauluse kirikus toimunud kahe ja poole tunnise teenistuse järel tõdesin, et seal ei toimunud midagi, mis mind luterliku teoloogi ja piiskopina oleks valvsaks muutnud. Pigem vastupidi, tulin kirikust tundega, et olen vaimulikku julgustust ja kosutust saanud. Teenistuse kõige olulisemateks osisteks olid koguduseliikmete tunnistused Jumala tervendava väe ja abi kogemisest ning isiklikud eestpalved.

Olen veendunud, et neid kahte – oma lugude jagamist ning isikliku tervenemise ja uuenemise  pärast palvetamist – vajavad oma vaimulikul teekonnal ka luterlased ning kuna need ei sisaldu üldjuhul pühapäevases jumalateenistuses, siis tuleb nende esiletoomiseks leida teisi võimalusi.

Kuid küsimus pole üksnes selles, kuidas suhtuda erinevatesse liturgilistesse vormidesse, vaid tervenemises ja tervendamises laiemalt. Jeesus andis apostlitele kaks ülesannet: kuulutada evangeeliumi ja tervendada (Mt 10:7–8).

Frantsiskaani teoloog ja vaimulik õpetaja Richard Rohr on väitnud, et kuulutamise ja õpetamisega on kirik kahe tuhande aasta jooksul päris hästi hakkama saanud, mida ei saa aga öelda tervendamise, lepitamise ja ühendamise kohta. Liiga sageli lepime oma usuelus üksnes kaunite sõnade ja palvetega, selle asemel et taotleda tegelikku uuenemist.

Jumala tervendava väe kogemine ja jagamine avalduvad mitmel tasandil.  Esmalt, vaimne või hingeline tervenemine, mis algab Jumala radikaalse armu, halastuse, andeksanni ja tingimusteta armastuse vastuvõtmisest ning sellest väljakasvava elujaatava ning lootusrikka hoiaku omaksvõtmisest. Loomulikult ei ole see üks-kord-ja-alatiseks-kogemus, vaid nii nagu Jumala arm on uus igal hommikul (Nl 3:22–23), tuleb ka seda vastu võtta ning end sellel juhtida ja kanda lasta igal päeval uuesti.

Usun, et siin on just luterlik õigeksmõistuõpetus meie jaoks asendamatu: katkiste, poolikute ja ekslike inimestena oleme Jumala poolt armastatud, väärtustatud ja tervendatud, sest olla õigeksmõistetud (elada õigesti, olla õigel teel) ei ole meie saavutuste vili, vaid Jumala arm ja kingitus.

Teiseks, füüsiline tervenemine. Tohime ja peamegi andma end Jumala tervendava armu hoolde nõnda, et meie vaim, hing ja ihu tervikuna saaksid hoitud laitmatuna Kristuse tulemiseks (1Ts 5:23).   Tõsi, tervenemine ei tähenda seda, et kõik haigused ja valud meie elust jäädavalt kaoksid.

Mõnikord võib tervenemine tähendada just seda, et meile antakse jõudu oma valu ja haigusega toimetulekuks, et Jumala vägi saaks täielikuks meie nõtruses (2Kr 12:9). Tõsi on seegi, et meie keha vananeb ja kord tuleb meil surra, et minna vastu ihu ülestõusmisele ja igavesele elule.

Kolmandaks, inimeste, inimgruppide, rahvaste ja riikide vaheliste suhete tervenemine. Haiged võivad olla mitte üksnes indiviidid, vaid ka organisatsioonid, struktuurid ja süsteemid, olgu siis tegemist poliitiliste, majanduslike või religioossete süsteemidega. Iga tervenemise lahutamatu osa on pöördumine halastava, kaastundliku ja avatud südamega kaasinimese poole. Tervenemine ja tervendamine tähendab paratamatult ka leppimist, ühendamist, usaldavate ja osaduslike suhete ehitamist.

Nõnda siis oleme kõik kutsutud tervikliku tervenemise teenistusse, sest „karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“ (Js 53:5).

Marko Tiitus

piiskop