Retriit – mis see tähendab ja kuidas sünnib?

Mille nimel me elame ja töötame? Isegi kirikus, koguduses, vaimuliku või kaastöölisena? Uppuda on võimalik igal pool, sestap kulub õige hingamise õpetus ära igale ujujale. Eriti neile, kes pikka maad mõõdavad.
Kogudustes on eriti pühade eel ja aegu tuhat tegemist. Enese või teiste seatud eesmärgid, kokkulepped ja ajakavad nõuavad täitmist. Aga – millal ei oleks meil kiire?
Vaikuse ja palve keskelt tulnuna suhtud aga argipäeva vähemalt mõnda aega teistsugusena. Ja mõneks päevaks kodust ja tööst eemal oldud aeg paneb mõtlema oma inimeseksolemise, elu püsiväärtuste ja põhitegevuste peale.
Iseenese ja Jumalaga
Kristel Põder on oma uurimuses välja toonud Vello Salo selgituse sõna «retriit» tõlkimise kohta eesti keelde: «Uut sõna leiutama hakates on vaja nimeta last hoolega ja igast küljest vaadata.
Antud juhul on tegemist kristlaste vana tavaga: aeg-ajalt kuskile üksikusse kohta palvetama minna… Inglaste retreat ei ütle meile midagi sellest, mis too «tagasitõmbunud» inimene teeb. Itaallased, prantslased, rootslased ja soomlasedki kasutavad aga tänini seda sõna…
Näib seega, et meil pole kuskilt midagi laenata – ja et tulebki katsuda selleks uus sõna luua. Mis toimub siis retreat’i ajal? Leiame, et põhiliselt süvenemine. «Tagasitõmbumine» on vaid esimene samm: kaugele kärast, et saaks segamatult tegelda – jah, millega? Ilmalikul pinnal iseenesega, kristlikul iseenese ja Jumalaga. Panen ette kasutada uut sõna süvi.»
Rahulik ja kindel olemine
Selline seletus hõlmab asja olemust: minna ära, eemale, ja korrastada ise oma suhted Jumalaga. Üks osaleja kirjutas: «…kui väga kokkuvõtlikult öelda, võiks tsiteerida kunagist eesti kirjameest Ennu, kes kirjutas seintele igale poole üle maa: haiguste ravi – üksindus, selts, pime ruum, vaikus, muusika…»
Süvi nõuab lisaks ka Jumalat. Läänemaal Altmõisas kevadel korraldatud retriidil valvas päevade üle vaikus ja teadmine, et kõik teevad ühte head asja. Ja kui kõik on samal eesmärgil koos hommikustel armulauaga jumalateenistustel, palvehetkedel, lahendavad vaimulikke harjutusi ja ülesandeid; istuvad ja loevad koos vaikides samas ruumis, söövad ja joovad; jalutavad või mõtisklevad – siis tekib kummaline ja võimas tunne. Uus, puhastav, rahulik ja kindel olemine.
«…Väga hea, et see retriit aset leidis, ja väga hea, et ma sellest taipasin osa võtta. Ja sain sääl kogetud vaikuse endaga ka kaasa. Ei olnudki mingeid õigustatud ootusi, pretensioone ega väikeste puuduste terast märkamist. Aga oli vaikne tänu ja rõõm ja rahu,» kirjutas Elve Bender. Sedasama kirjeldasid pea kõik osalejad.
Usu müstiline pool
Urmas Nagel, üks retriidi läbiviijatest, ütles: «Olen sügavalt veendunud, et meie kirik peab jälle üles leidma usu müstilise poole. See aitab meil rohkem süveneda ja muudab meie palveelu erksaks ja sügavamaks.
Vaimulike harjutuste üks oluline vili ongi see, et ta aitab meil meenutada kristliku usu üht keskset tõde: inimene on tervik. Vaim, hing ja ihu – kõik kolm nõuavad toitu. Kõik meie meeled nõuavad toitu.
Vaikus on siin oluline element, sest vaikus aitab kaasa süvenemisele ja alandliku meele kasvamisele meis. Me õpime jälle Jumalat kuulama, laskudes oma südamesse ja tõrjudes eemale kõik müra, mida elu selles maailmas pakub ohtralt.
Mulle tundus, et midagi sellest tajusid ka kõik meie retriidist osavõtjad. Vähemasti tagasiside on selliseks arvamiseks põhjust andnud. Ehk innustas see kedagi ka ise proovima. Tegemist on ju väga vanade praktikatega, mida erinevate kirikute erinevad kristlased on sajandite jooksul kasutanud ja talletanud. Näen siin just sellepärast heas mõttes võimalust ka sisukamale oikumeenilisele dialoogile.»
Aeg on edasi liikunud, meie koos sellega. Ikka on kiire ja puhata ei oska, nagu ei saagi. Millal otsime oma hinge teist pool? Vaikuses kerkivad me ette igasugused asjad – on pingeid, ärevust, mõtteid, et midagi ei saa tehtud.
Need kaalutakse ja katsutakse läbi: kuidagi ikka saab. Tuleb ka head – rahu ja rõõmu, lihtsat puhkust ja väljapuhkamist. Kõike seda sisaldab retriit ehk süvi, etteaimatavat ja -aimamatut.
Kindel on üks: eemaldumine argipäevast, enese kuulamine ja jälgimine, vaikuses olemine ja selles oma Jumala leidmine on jätkusuutlikuks eluks vajalik.
Hedi Vilumaa