Lugemiselamuseks Joel Haahtela „Adele’i küsimus”

Lihtne rahulik kaanekujundus jätab esmapilgul üsna mittekutsuva mulje. Aga kui võtad aega ja jääd lähemalt silmitsema, saad aru, et näiline lihtsus on tegelikult rikkalik detailide kogum, mis tekitab meditatiivse meeleolu juba enne, kui raamatukese päriselt avad. Klantsvalge paberi asemel vaatab kaante vahel vastu „vana hea” kollakas, pisut kare ja karvane paber.

Selline, millel puhkavad nii silmad kui ka tekst ise. Ehk siis, sa hakkad seda raamatut lugema mitte esimese peatüki esimesest sõnast, vaid juba kujundusest ja materjalist. See raamatuke ei kutsu esmapilgul sisse vaatama, aga kui sa oled kaane avanud, siis on raske seda käest panna.

„Just hakkas lund sadama” on selle põhjamaiselt karge, lihtsa joonega romaani esimene lause. Kogu selle loo laused on lihtsad ja selged. Ometi kannab iga lause endas rohkem kui sõnad, millest see koosneb. Iga lause nagu kõneleks eraldi, omaette loo, kutsudes lugejat olema kaaslooja. Sest iga lugeja tuleb ju oma looga selle teksti juurde. Ja mõne lause puhul tuleb raamatuke käest panna, sest sõnaderida ise oleks nagu terve romaan. Nõnda jätkub kuni teose viimase lauseni „Leek hubiseb veel hetke ja kõik hõljub tema ees kui lahendamata mõistatus”.

Ja nende kahe, esimese ja viimase lause vahel hargneb lahti jällegi esmapilgul lihtne, ent üha uusi kihte koguv lugu mehest, kes läheb ühte Lõuna-Prantsusmaa kloostrisse uurima pühakuks kuulutatud naise Adele’i looga seotud dokumente. Kloostri tasane rahulik ruum ja iidsete dokumentidega tegelemine viib mehe teekonnale iseenda minevikku, tema enda kujunemisloosse ning ühel hetkel pöördepunkti võimaluse juurde.

Otsekui rahulike, selgete üksikute tušipintsli tõmmetega joonistab autor välja Adele’i pühakuks kujunemise ehk pühakuks kujundamise protsessi. Samm-sammult, ettevaatlikult saab ilusast imederohkest legendist päris lugu, pühakust päris inimene koos oma sünniloo ja inimestega, keda ta oma elus kohtas. Erakordselt õrnalt kerkib peategelase ette küsimus, kas tütarlapsega juhtunule pühaliku oreooli andmise taga ei või olla inimlik süütunne enesekesksest käitumisest põhjustatud kahju pärast.

Ja ometi on motiveerinud peategelast uurima Adele’i legendi isiklik kohtumine kunagise sõbraga, kelle elu muutis pühakuga kohtumine. Igipõline küsimus, kas pühakuks kuulutatu tervendab seda, kes teab, usub ja palub, või seda, kes ei tea midagi, pole osanud või tahtnudki sõnastada oma usku, aga astub püha ette avatud südame ja alistumusega. Kas püha kõneleb sellega, kes arvab end teadvat, või sellega, kes isegi ei tea, et ta ei tea.

Järk-järgult avavad autori pintslitõmbed mõju, mida avaldab aastasadade jooksul palvetega täitunud ruum inimesele, kes on omaenda elu küsimused lükanud dokumendikarbis kõige sügavamale. Põhjamaine natuur joonistub siin välja kõiges oma võluvuses ja kõnetab äratundmisega. Tekst riputab õhku küsimuse, kas pühaku poolt inimesele antud ime on inimese elu äkiline pöördepunkt või selles tasapisi lahti keerduv protsess.

Romaan lõpeb tagasihoidlikult lahtiselt – jääb mulje, et peategelane võib-olla on leidnud usalduse, millest ta elu jooksul pole julgenud kinni haarata.

Jane Vain

Järva-Madise koguduse õpetaja