Emakeelse palvega poodi ja tänavale

Umbes aasta tagasi hakkasin igatsema, et mu alatine kaaslane – kerge poekott – kannaks paremat sõnumit kui kodulinna Tallinna tänavail valitsev „Osta! Söö! Laena! Reisi!”. Igatsesin kotti, mille sõnum inimesi toetaks, mitte ei suruks oma nõudmistega maha. Ise ma sellist disainida ei osanud, ebamäärane mõte kristliku sõnumiga kotist aga püsis.

„Oleme noortega palju arutanud, et eestikeelset kristlikku disaini võiks rohkem olla. Linnapildis on „Issand halasta” palju pilkupüüdvam kui „Lord have mercy“.

Varsti hakkasid Plussmeedia noored arendama oma sotsiaalmeediat eesotsas uue töötaja Bibiana Kurmiga. Tuli välja, et Bibiana on disainer, vahva loogelise käekirjaga.  Äkitselt selgines koti idee: helesinise ja valgega „Issand halasta” mustal põhjal. Sinine kui vesi: pisarad, ristimine, õnnistusvihm. Valge kui jumalik valgus, uus loodu. Musta koti kandja ma ei ole, aga valik tundus siiski see. Läksin kunstniku jutule.

„Kui Piret mulle projekti pakkus, olin kohe nõus,” meenutab Bibiana Kurm. „Oleme noortega palju arutanud, et eestikeelset kristlikku disaini võiks rohkem olla. Linnapildis on „Issand halasta” palju pilkupüüdvam kui „Lord have mercy”, sest tundub isiklik, kõnetab eestlast otse: „On see sõnum tõesti mulle?” Suureks rõõmuks oli, et Piret tahtis kasutada minu enda väljatöötatud käekirja. Ülesanne oli põnev ning katsetamist palju – pisarate jäljendamist sai proovitud akvarellidega, et saada päris pisara voolamise efekt.”

Oli aeg arutada kolleegidega misjonikeskusest, et kas meie asutus võiks olla sellise füüsilise meediaplatvormi väljaandja.

Kavand oli juba pooleli, kui lisandus teadmine, et ühes veetilgas peab nagu taevast peegelduma väike rist. Ning et must, helesinine ja valge toovad meelde Eesti lipu. Sõja- ja muid nukraid sõnumeid aina lisandus, kott näis järjest aktuaalsem. Oli aeg arutada kolleegidega misjonikeskusest, et kas meie asutus võiks olla sellise füüsilise meediaplatvormi väljaandja. Tõdeti, et maakohas, kus kõik on tuttavad, näib koti kaudu suhtlemine pentsik. Linnas seevastu, kus silma ei vaadata, aga loetakse plakateid ja silte, omal kohal. Seega lisasime kotile ka misjonikeskuse logo, kunstniku oma kõrvale.

Kui tuli tasuda esimene arve, selgines ka, miks meil algupärast kristlikku disaini näha pole. Kas väärtustame oma kunstnikke ja nende loomingut, kui näiliselt kõike saab kaugelt maalt odavalt tellida?

Mustale lisaks otsustasime trükkida ka rõõmsamat värvi kotte. Üle kordamist vajas – isegi meie seas – püsiva rõõmuni jõudmise viis: kas Issanda läbi või ilma? Trükikojas tähtaega kinnitades selgitasin, et eriti hästi sobib kott paastuaega, aga ka pärast ülestõusmispühi on ikka põhjust meelde tuletada, kuhu usaldusväärse abi järele pöörduda. Sealne müügijuht nõustus: „Aeg on tõesti selline, et kogu aeg läheb nagu hullemaks.”

Nii pakub misjonikeskus musta, sinist, heleroosat ja naturaalset valget õlakotti mõõtudega 42 x 37 cm neile, kes soovivad palvesõnu meie rahva seas edasi kanda.

Nii pakub misjonikeskus musta, sinist, heleroosat ja naturaalset valget õlakotti mõõtudega 42 x 37 cm neile, kes soovivad palvesõnu meie rahva seas edasi kanda. Noor disainer Bibiana Kurm on aga otsustanud jätkata just kristliku kunstiga: „Olen oma loomingu pühendanud Jeesusele ning oli rõõm kaasa teenida projektis, mis saab teisi julgustada ja innustada. Huvi korral võib minu kunsti leida Instagramis @bibzart.”

Suur tänu Jumalale hämmastava protsessi eest, samuti kõigile asjaosalistele kaasas olemise eest – nii seni kui ka edaspidi, palvekottide kandjaile!

Piret Riim