57 aastat märtsiküüditamisest
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 22. märts 2006 Nr 12 /
Küüditamislaine, mida hakati ette valmistama kohe pärast Eesti iseseisvuse hävitamist, algas 1941. aasta juunis, mil võõrale maale viidi peaaegu 11 000 eestlast.
25. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine, mille käigus viidi kodudest ligikaudu 20 000 inimest, peamiselt naised ja lapsed – arreteeritud meeste pered ja talurahvas. Enamiku Siberi teekonna sihtpaikadeks said Krasnojarski krai ja Novosibirski oblast.
Genotsiidi toimepanijaiks olid Eesti kommunistid – võimu- ja karjääriihas aktivistid, kaasajooksikud ja spetsiaalselt selleks siia toodud abiväed. Kulminatsiooniks sai 25. märts, ent ajaloolase Aigi Rahi andmetel jätkus inimeste püüdmine veel paaril järgmiselgi päeval. Viimane eššelon deporteeritavatega lahkus Eestist 29. või 30. märtsil. Küüditamisele järgnes jõuline sundkollektiviseerimine.
Aigi Rahi hinnangul murti omandi võõrandamise ja peremeeste ümberasustamisega talurahva majanduslik ja moraalne selgroog, juuriti välja kiindumus maasse. Hirm uue aktsiooni ees sundis maainimesi linnadesse põgenema, külad tühjenesid. Hakkas kaduma inimeste kodutruudus. Ühtekokku sunniti enam kui 10 aastat väldanud küüditamiste tõttu Siberi-teele üle 30 000 inimese.
Alates 1956. aastast lubati küüditatutel naasta kodumaale, kuid vara ei tagastatud. Varade tagastamine sai võimalikuks alles pärast okupatsiooni lõppu ja Eesti iseseisvuse taastamise järel.
25. märtsi märgitakse leinapäevana, kohalikud represseeritute ühendused korraldavad mälestusüritusi kaugele maale viidute ja seal igavikku lahkunute mälestuseks. Mõnel pool kirikutes peetakse mälestusteenistusi, kell 12 helistatakse kirikukelli.
EK