Religioon kui usalduse ja usaldamatuse kasvulava

Religare, sõna „religioon” tüvi. Selle ladinakeelse sõna üheks võimalikuks tähenduseks on „siduma”. Just nii on seda tõlgendanud juba 4. sajandi kristlikud autorid Lactantius ja Augustinus. Sõna „religioon” on oma etümoloogialt sidumist tähendav sõna, mis tähistab sidet nii jumala, enda kui ka end ümbritsevaga, sealjuures teiste inimestega.

Koraanis, Piiblis, Dhammapadas, Rigveedas ja Tooras – kõigis nendes maailmareligioonide pühakirjades leidub lõike, mis rõhutavad ligimese austamise olulisust. Tõenäoliselt tuntuimad salmid on pärit Matteuse ja Markuse evangeeliumitest, kus Kristus ütleb, et kaks olulisimat käsku on Jumala ja ligimese armastamine. Järelikult eksisteerib kõigi maailmareligioonide õpetustes osa, mis rõhub ligimese austamisele.

Koraanis, Piiblis, Dhammapadas, Rigveedas ja Tooras – kõigis nendes maailmareligioonide pühakirjades leidub lõike, mis rõhutavad ligimese austamise olulisust.

Eelmainitu võimaldab erinevate religioossete kogukondade vahelist sümbioosi, kus elatakse koos samas piirkonnas ja käiakse omavahel läbi, vaatamata religioossetele erinevustele. Selline koht on näiteks Neve Shalomi küla Iisraelis, kus elavad rahumeelselt koos juudid ja moslemid, hoolimata ümbritsevatest pingetest. Samuti on teadlased ühest Etioopia piirkonnast tehtud uuringu põhjal väitnud, et religioon ei ole iseenesest konfliktiallikas, vaid pinged tekivad poliitiliste ja majanduslike võimusuhete kontekstis.

Religioon kaotab oma ühendava funktsiooni ja põhiväärtused – armastuse ning usalduse –, kui see allutatakse võimu eesmärkidele; ühendavast nägemusest saab hoopis lõhestav tööriist. Seesugune religiooni allutamine eesmärkide saavutamiseks jätab püsiva jälje religiooni mainele, isegi kui selle jälje jätab vaid väikesearvuline radikaalide usuvool.

Oleks naiivne väita, et õpetus oma ligimeste austamisest tagab selle õpetuse järgimise kõigi usklike poolt. Reaalsus on tihti hoopis kontrastne. Religiooni õpetus muutub vastavalt keskkonnale, kus see on. Religiooniloolane Jaan Lahe on osundanud, et vastandudes sekulariseerumisele on maailmas viimastel sajanditel tekkinud fundamentalistlikud usukäsitlused, mis võivad viia religiooni ideologiseerumiseni. Religioonist saab vaid vahend oma mõju ja eesmärkide saavutamiseks, sageli teiste arvelt ja tehes liiga kõigile, kes nende maailma ja religiooni käsitlusega ei nõustu.

Oleks naiivne väita, et õpetus oma ligimeste austamisest tagab selle õpetuse järgimise kõigi usklike poolt. Reaalsus on tihti hoopis kontrastne. Religiooni õpetus muutub vastavalt keskkonnale, kus see on.

Ideologiseerumine ei piirdu siiski vaid fundamentalistlike liikumistega. Religiooni sidumist riikliku ideoloogiaga oleme lähiajal näinud näiteks Venemaal, kus Moskva Patriarhaadi õpetusse on põimitud nn „Russki miri“ doktriin. Sellised poliitilised ambitsioonid murendavad õigeusu maailma omavahelist usaldust ning tekitavad ka väljastpoolt vaadates kahtlusi kiriku rolli suhtes.

Religioon ja ideoloogia segunevad nii, et kõrvaltvaatajad ei suuda neid enam eristada. Sotsiaalantropoloog Aimar Ventsel on maininud, et Eestis on osa ennast asjatundjateks pidavaid inimesi hakanud ühte patta panema islamit ja islamismi. Religiooni ja sellest välja kasvanud ideoloogia kokku segamine tekitab teistes inimestes kartust ja teadmatust. Ideologiseerumise all vaevleva religiooni kõiki esindajaid hakatakse nägema ühe tervikuna.

Ühiskonnana oleme kohustatud tegema vahet religioonil ja religioonist lähtuval ideoloogial, sest usaldus ei murene mitte religiooni tõttu, vaid meie suutmatuse tõttu seda mõista. Inimeste omavaheline usaldus säilib aga vaid siis, kui suudame neil kahel vahet teha.

Ei eristata enam radikaale täiesti tavalistest usklikest. Näiteks on paljude eestlaste peas kujunenud stereotüüpne pilt moslemist – turbanite ja padrunivöödega mehed Afganistani mägedes. Samas on Eestis palju kasahhe, asereid ja tatarlasi, kes on moslemid, kuid ei vasta mainitud stereotüübile.

Seega ei ole küsimus selles, kas religioon loob usaldust või mitte, vaid selles, millistes tingimustes see usaldust loob ja millistes sellest eemaldub. Ühiskonnana oleme kohustatud tegema vahet religioonil ja religioonist lähtuval ideoloogial, sest usaldus ei murene mitte religiooni tõttu, vaid meie suutmatuse tõttu seda mõista. Inimeste omavaheline usaldus säilib aga vaid siis, kui suudame neil kahel vahet teha.

Richard Ruusmann

Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane

Kasutatud kirjandus:

Bhagavad-gītā. Peatükk 5, tekstid 18 ja 25. https://vedabase.io/et/library/bg/5/.

Dhammapada. Lk 30, salm 183.

Koraan. Suura 4:36.

Jaan Lahe. Fundamentalism – väeti vägilane. Eesti Rahvusringhääling. https://www.err.ee/1608489506/jaan-lahe-fundamentalism-vaeti-vagilane.

Jaan Lahe. Sõnum teisest maailmast: mis on kristluse põhisõnum? Tallinn: Hildegarde Raamat, 2020.

Living as Neighbors: Neighborhood Networks and Interfaith Coexistence Between Muslims and  Christians in Southern Wollo, Ethiopia. https://www.researchgate.net/publication/397721470_Living_as_neighbors_neighborhood_networks_and_interfaith_coexistence_between_Muslims_and_Christians_in_Southern_Wollo_Ethiopia.

Neve Shalom: A Model of Arab–Israeli Coexistence. Middle East Forum. https://www.meforum.org/middle-east-quarterly/neve-shalom-a-model-of-arab-israeli-coexistence.

Piibel. Markuse evangeelium 12:30–31.

Piibel. Matteuse evangeelium 22:37–39.

Religion – sõna etümoloogia. Online Etymology Dictionary. https://www.etymonline.com/word/religion.

Aimar Ventsel. Islamist ja Eestist ilma pagulasteta. Postimees. https://arvamus.postimees.ee/3935135/aimar-ventsel-islamist-ja-eestist-ilma-pagulasteta.