Aeg olla tänulik

Ühel hommikul leidis üks mees oma postkastist 10 krooni. Järgmisel hommikul kordus sama lugu, ja järgmisel ka. Mees harjus raha saamisega täitsa ära. Nii kulus terve kuu. Aga äkki, ühel hommikul raha enam ei olnud. Mees käis mitu hommikut närviliselt postkasti uurimas. Aga mida pole, seda pole. Siis tormas kannatuse kaotanud maruvihane mees postkontorisse ja nõudis: «Mis pagan teil siin toimub? Igal hommikul kaob minu postkastist 10 krooni!»
Inimese kohanemisvõimel ei ole piire. Aga see ei tähenda üksnes raskuste ja ebamugavustega toimetulekut – ka hea ja ilusaga, mis meile osaks saab, harjume üsna ruttu. See, mis ühel hetkel näib tõelise ime või teenimatu kingitusena, on juba paari päeva pärast iseenesestmõistetav ja igapäevane. Kui midagi olulist meie elust kaob või otsa saab, märkame seda kohe ja tunneme nördimust. Kui aga keegi – piltlikult öeldes – igal hommikul oma postkastist 10 krooni leiab, siis üheksal juhul kümnest ei tule pähegi küsida: miks just mina olen säärane õnneseen või väljavalitu? Pigem hakkad mõtlema, kas kümneka asemel ei peaks olema kahekümneviieline.
See, et eestlased on tänulikkuse ja sõpruse väljendamisel tagasihoidlikud ja napisõnalised, on teada-tuntud tõsiasi. Meie pole jänkid, kelle jaoks on kõik suurepärane, fantastiline ja erakordne – heal juhul võib eesti naine mehe käest kuulda, et õhtusöögil või kleidil «pole viga». Aga kas tegemist on ikka üksnes välise vaoshoitusega? Mõnikord tundub, et meid piitsutav perfektsionism ja soov tõestada kõigile, et oleme «väike, aga tubli» – seda nii rahva, kiriku kui üksikindiviidina -, ei lase millestki täit rõõmu ega rahuldust tunda.
C. S. Lewis leiab, et alandlikud, tasakaalukad ja võimekad inimesed on ühtlasi kõige tänulikumad, samal ajal kui iseäratsejad, rahulolematud ja nurisejad kiidavad kõige vähem. Terve ja avatud hingega, isegi kui ta on kasvanud luksuses ja harjunud peenemate roogadega, oskab hinnata vägagi tagasihoidlikku toitu; düspeptikule ja snoobile ei kõlba miski.
Kristlane teab, et tänamatus tähendab tegelikult uskmatust. See, kes ei suuda tänada ega kiita siin maailmas, ei pruugi seda osata ka tulevases – käib sealgi vingus näoga ringi ega ole rahul iseenda ja teistega. Tänama tuleb õppida selles elus.
Ilmselt kuulevad meilt tänusõnu kõige harvem need, kes seda kõige enam vääriksid ja vajaksid. Olen pärast jumalateenistust kirikulistele kätt andes tähele pannud, et kui keegi mõne hea sõna lausub, siis on enamasti tegemist juhusliku külalisega – oma koguduse liikmed seda tavaliselt ei tee. Küllap toimin ise samamoodi – kui «võõras» midagi koguduse heaks teeb, olgugi ta selle eest korralikult kinni makstud, siis tuleb tänada ette ja taha. Et aga terve hulk «omasid» nädalast nädalasse ustavalt kirikut teenib, oleks justkui enesestmõistetav.
Kui me ei oska olla tänulikud Jumalale ja kaasinimestele kõiges ja alati, siis olgem seda vähemasti kallite pühade ajal. Kiitkem ja õnnistagem neid, kelle hoole, armastuse ja pika meelega oleme kõige enam harjunud ja kes meilt kõige vähem tänusõnu ootavad. Ja jõuluküünlaid süüdates mõelgem neile, keda me ei mõistnud tänada nende eluajal.