Kõne peapiiskop Jaan Kiivit sen. 100.sünnipäeva palvusel

Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 26.veebr.2006.

      Mäletan, kui külastasin mõne
kaastudengiga peapiiskop Jaan Kiivitit veidi enne tema surma haiglas. Jättis
sügava mulje, kuidas ta oma haigusest kõnelemise asemel tundis huvi meie
õpingute edenemise vastu. Iga tehtud eksam tundus teda südamest rõõmustavat.

       Pärnu Eliisabeti koguduse õpetajana oli
mul võimalus lugeda tema kirjavahetust 
praost August Arumäega samast ajajärgust – viimastest aastatest enne
surma. Seal arutleb peapiiskop emeeritus pikalt, kuidas paremini korraldada
usuteaduskonna tööd: milliseid õpikuid tuleks kirjutada või tõlkida, milliseid
loengusarju kavandada, millistele võimekatele õppejõududele ja üliõpilastele
panustada. Aga ma olen jälle haiglas, ega saa ise midagi teha, ütleb ta.

       Ühes kirjas Arumäele 11. novembrist 1970
kirjeldab ta oma kohtumist üliõpilastega: „Ja
kas Sa oskad arvata, mis mind just kõige rohkem rõõmustas? See illusioonideta
olukorra nägemine koos teadmisega: aga töötada tuleb! On ju küll üks grupp, kes
n.ö. getosse on valmis tõmbuma, kes leiab, et hoolitseda tuleb ainult enda
hinge eest, muu vastu ei olegi vaja huvi tunda. Aga on ka neid mehi, kes
vaatavad, et Jumal on saatnud meid maailma ja seda maailma on ta nõnda
armastanud, et oma Poja saatis.  Töö meie
jaoks on selles maailmas. Kas me palju saame teha või saame vähe teha, arvestus
ei ole meie käes, küll aga on vaja teha seda, mida teha saame. See valmisolek
tööks rõõmustab mind.“

        Tema enda innustatus, tema valmisolek veel
eluõhtul nakatas noori. Ka haiglavoodil saatis ta veel palju korda. Aga kui
suur oli tegelikult tema elutöö pärand? 

Meie sõjajärgses
kirikuloos on Jaan Kiivit seenioril vaieldamatult kõige kaalukam koht. Tema elu
on oluliseks osaks tema kaasaegsete ja järgnevate põlvede kirikurahva elust.
Tema lahkumise järel tajusin seda täiesti.

        Väike pilt: elu lõpul oli Jaan Kiivit
sunnitud kasutama keppi. Kui tema surma järel tudengitega konsistooriumi ruumes
ööbisime, küsiti nii mõnelgi hommikul naljatoonis: kas öösel kopsimist kuulsid?
Tema juuresolek tundus nii endastmõistetav. Kuigi kõik oli olnud vaikne, jäi
peapiiskop sellegipoolest oma kirikuga, oma kaastööliste ja üliõpilastega.
Auväärse ja väärika kirikujuhina kõikide südames. Õigupoolest koputab see
mälestus tänagi meie südametunnistusele.

              Mis kujundas sellise maine?

        Esiteks: Tema intellektuaalne
potentsiaal. Juba koolipõlves jätkus võimekal õpilasel aega ja huvi
süveneda kirjandusse. „Lugesin väsimatult
ja aplalt kõike, mida kätte sain, sealhulgas ka populaar-filosoofilisi töid –
Schophenhauer, Nietzsche, stoikud, usuvastasid brošüüre, ja palju muud. Kõike
kättesaadavat ja kiiresti“, meenutab ta ise. Professor Saag kirjutab tema
50.sünnipäeval puhul, et „nõrkus lugeda
väga mitmetelt aladelt ja pidevalt ööpuhkuse arvel saadab teda ka üliõpilase,
õpetaja ja kirikujuhi ülesannete kõrval, nii et Jaan Kiivit on praegu üks
paljulugenumaid mehi“. Töösidemed Läänega võimaldavad tal saada ka uusimat
teoloogilist kirjandust. Hindamatu panus Usuteaduse Instituudi ja selle
raamatukogu väljaarendamisse. Õppejõutöö. 
Neli audoktori tiitlit – Leipzigi, Praha, Helsingi ja Pariisi
ülikoolilt. Maailmavaateline avarus, pedagoogiline ja pastoraalne oskus, suutlikkus
mõista noorte pürgimusi, eripära protestivaimu. Tema juhatatud tegeliku
usuteaduse seminar, millest mul oli õnn osa võtta, kujunes okupatsiooniaja
tõeliseks vaba vaimu foorumiks. Ja isiklik eeskuju. Kord hommikul
auditooriumisse astudes ja täissoditud tahvlit nähes haaras  auväärne õppejõud lapi ja ütles: Kes teie seast tahab suur olla, olgu kõigi
teenija!  Tudengitele jäi see piinlik
hetk eluks ajaks meelde.

           
Teiseks: Tema
sotsiaalne potentsiaal. Peapiiskop Jaan Kiivit asus ametisse ajal, kui
sõjajärgse maailma jõujooned olid alles kujunemas ja kiriku saatus okupeeritud
Eestis, pidades silmas küüditamisi ja kiriku hävitamist Venemaal, suure
küsimärgi all.  Peapiiskopi oskus seista
kiriku eest riiklikes ametkondades, rakendades selleks ka rahvusvahelist
suhtlemist ja autoriteeti, kandis vilja. Suudeti hoida avatuna kirikud, kaitsta
ja koolitada vaimulikke. Euroopa Kirikute Konverentsi ühe presidendina oli ta
saavutanud rahvusvahelise tuntuse ja populaarsuse. Mida enam kasvas tema
autoriteet, seda enam sai ta midagi ära teha kiriku heaks ja seda vähem
arvestas ta repressiivorganite nõuetega. See ei meeldinud võimudele. Lõpuks
sunnitakse ta tervislikele põhjustele viidates ametist tagasi astuma.

       Tänased ajaloolased on süüdistanud Jaan Kiivitit
koostöös KGB-ga. Ei oska sellesse väga tõemeelselt suhtuda. Punavõimu dokumente
pole kirikuringkondades kunagi puhta tõena võtnud. See, et totalitaarses
ühiskonnas KGB mõju kõikjale ulatus, oli kõigile selge. Nende tegelik ülemus,
kompartei, valitses ju kõikjal. Represseerijaks ja agendiks võinuks pidada juba
paljusid kooliõpetajaid, pioneeri- ja komsomolijuhte, ülemusi töökohtadel ja
täitevkomiteedes, ajakirjandust ja kasvõi avalikku arvamust. Nõukogude võimu
igikestvust kuulutas ju enamus. Tänagi võiks mõnelt kirjamehelt küsida – miks
te KGB kaastööliseks olete hakanud ja jätkate juttu, mida  rääkisid nemad. Nüüd pole ju tõesti enam
vaja. 

        Keerulises olukorras, kus mängus olid
inimsaatused, suutis peapiiskop nõnda kirikut juhtida, et pea kõik ta
ametivennad ja kaasaegsed, kellega olen rääkinud, kinnitasid nagu ühest suust:
Ta oli katus kiriku kohal! Võttis löögid ise vastu,  riskis ja võitis. Isegi siis, kui kaotas oma
ametikoha või kui teda on püütud halvas valguses näidata.

         Kolmandaks:
tema usuline potentsiaal. Oma
esimest karjasekirja peapiiskopina 1950.a. palvepäevaks alustab ta järgnevalt: Igal korral, vennad ja õed Kristuses, kui
Jumal räägib meiega, asetab ta meid küsimuse ette, kas keegi meist läheb Jumala
eest varjule või tuleb tema palge ette, et täita tema tahet.   Tundub, et 
see on tema enda kogemus. Ta oli mees, kes ei pugenud peitu. Kes ka oma
kahtluste ja võitlustega astus alati Jumala ette.

        Kodust ja algkoolist omandatud
usuõpetus järgis traditsioone, kuid ei juhtinud sügavamale. Keskkoolis levisid
radikaalsed vasakpoolsed meeleolud ja usuvastasus. „Ainult rumalad uskusid, meie polnud aga rumalad. Mina ka muidugi
mitte“, meenutab Kiivit seda aega. Küsimustele vastuste leidmiseks hakkas
noormees lugema Piiblit, esialgu küll selleks, et sealt vastuoksusi leida.
Nakatava huumorimeelega koolipoissi, kes andis välja klassi pilkelehte, tabas
aga ülikooliõpingute algul haigus, mis seadis ta elu surmaohtu.  See pani küsima elu sügavama mõtte ja
ülesande järele. „Sai kindlaks, et Jumal
mindki kutsub oma tööle ja pean minema,“ on Jaan Kiivit meenutanud.

      Tulek Jumala palge ette, et täita tema
tahet, on vääristanud Jaan Kiiviti õpinguid, lugemust, tema vaimulikuametit,
tema tegutsemist õppejõu ja kirikujuhina. Tema teoloogilist kompetentsust võis
usaldada, sest see rajanes usaldusele kiriku Issanda vastu.

      Mäletan tema hommikupalvusi instituudis.
Et tutvustada erinevaid palveviise ja teemasid, kasutas ta sageli kaasaegseid
saksakeelseid palveraamatuid. Üheks selliseks olid ka Michel Quoisti omad.
Esimene tutvus kuulsa prantslasega. Palve tänase päeva eest, asjade eest, mida
alles peame õppima nägema. Väike lõik ühest sellisest palvest:

Ta
astus mulle jalale.

Mina
vaatasin talle vihaselt otsa,

Tema
vaatas mulle kahetsevalt otsa.

Ja
siis, Issand, mõtlesin ma, et me kumbki ei astunud põhjuseta üle oma

            ukseläve…  mina naeratasin ning tema naeratas..

            Tänan Issand, et ma temaga
kohtusin.

     

        Kohtumine peapiiskop Jaan Kiivit
seenioriga, mälestus temast, toob näole naeratuse ja südamesse tänutunde. Ükski
selline kohtumine pole juhuslik ja asjata. See on vili, mida ikka veel kannab
tema elutöö ja mida Issand taas seemnena saab kasutada. See on prohvetlik, see
kõneleb ka tänases päevas, keset meie probleeme, mida näeme ja peame lahendama.

        Lõpetan paari lõiguga 50 aastat tagasi,
veebruaris 1956,  avaldatud
karjasekirjast:   

        Ei ole üksi
rahvusvahelises elus rahvas seotud teisega, ka inimesed on üksteisega
seotud…       

Mõneski kodus ei räägita 
mehest ega naisest, uus mõiste eluseltsilisest näitab juhuslikule
kaaskäijale. On aeg ärgata unest.  Kas sa
soovid, et sinu laps oma eluga käiks sama rada?   

      Kus Kristus
on saanud meile eluks ja jõuallikaks… seal teatakse selgelt, et kaasteekäija on
meile antud Jumala poolt ja me vastutame tema pärast. …Jeesuse armastus saab
elavaks jõuks ligemese koorma kandmiseks ja valguses käimiseks.            

        Jumala suud ei saa sulgeda. Ta kõneleb
läbi kiriku, läbi kirikujuhtide ja kirikuliikmete. Aga kui vaja, hakkavad ka
kivid kõnelema. Tänagem Kõigevägevamat tema armu ja imetegude eest! Aamen

Andres Põder, peapiiskop