Aafrika kasvav roll globaalses luterluses

Hiljuti osalesin EELK delegaadina Luterliku Maailmaliidu (LML) peaassambleel, mis toimus 13.–19. septembrini Poolas Krakówis. Tegemist oli väga põneva kogemusega, sest võimalik oli näha läbilõiget maailma luterlusest ühes Krakówi konverentsikeskuses. Kohal olid luterlike kirikute esindajad kõigist maailma paikadest Gröönimaast Austraaliani. Tuleb nentida, et globaalne luterlus on äärmiselt kirev ja mitmekesine. Selles mitmekesisuses avaldasid minule endale isiklikult kõige suuremat muljet Aafrika luterlased. See mulje tekkis nii läbi aafriklaste peetud ettekannete kui ka isiklike vestluste kaudu.
Juba praegu on maailma suurimad luterlikud kirikud Aafrikas. Neist kaks kõige suuremat on Etioopia Evangeelne Kirik Mekane Yesus (üle 10 miljoni liikme) ja Tansaania Evangeelne Luterlik Kirik (üle 7 miljoni liikme). Neist kahest ei jää palju maha ka Madagaskari Luterlik Kirik (4 miljonit liiget). Aafrika kirikud on kasvavad, samal ajal kui Euroopa ja Põhja-Ameerika kirikud kaotavad liikmeid. Juba praegu tegutsevad Aafrika misjonärid meie juures, see on ümberpöörd saja aasta tagusest ajast, kui meie läkitasime misjonäre Aafrikasse. Seetõttu on Aafrikal järjest suurem roll globaalse luterluse kujundajana.
Väga paljud Aafrika luterlikud kirikud saidki alguse just misjonitööst, mida tegid eri paikades näiteks soomlased, rootslased, sakslased, norralased jt. Sel põhjusel on just misjoni temaatika paljude Aafrika luterlaste jaoks väga oluline. Aafrikalik arusaam misjonist on holistiline ehk kogu inimest tervikuna arvesse võttev. Inimest tuleb teenida nii sõna kui ka teoga. Ehkki holistiline misjon on kogu LMLis üldtuntud, siis just aafriklased elavad seda ka väga selgelt tõeks päriselus.
Mitmed Etioopia luterlased mainisid LMLi peaassambleel üht oma kuulsaimat teoloogi Gudina Tumsat. Kusjuures minu hinnangul võiks Tumsa mõtteid tõlkida ka eesti keelde, tema teoloogia tutvustamine oleks väga positiivne panus meie teoloogilisse diskussiooni. Tumsa võtab minu arvates väga selgelt kokku aafrikaliku arusaama holistilisest misjonist ja ühtlasi lääne misjoniteoloogia kriitika. Tumsa arvates on juba ajalooliselt läänelik misjonikäsitlus kõikunud kahe äärmuse vahel, olles kas liigselt sõnalise kuulutamise või sotsiaalse aktivismi keskne. Tumsa järgi on moodsa aja läänelik teoloogia keskendunud sotsiaaltööle, kuid unustanud evangeliseerimise. Varasemalt võis olla vastupidi. Tumsa sõnul peavad mõlemad kuuluma orgaaniliselt kokku, vastasel juhul läheb midagi olulist kristluses kaduma.
Tumsa mõtetest lähtudes on aafriklased ühest küljest tugeva sotsiaalse vastutustundega. Aafrikalik luterlus peab oluliseks kiriku panust sotsiaalse ebavõrdsuse, vaesuse, haiguste jms vastu võitlemisel. See on kiriku missioon. Nii nagu Jeesus tervendas haigeid ja aitas tõrjutuid, peab seda tegema ka kirik. Lisaks hindavad aafriklased kiriku panust keskkonnahoidu, kirikul on kohustus hoida loodut ja näidata eeskuju vastutustundliku eluviisiga. LMLi peaassambleel kõnelenud Tansaania piiskop Fredrick Shoo on kodumaal tuntud ka kui puude piiskop, sest ta on kutsunud üles tuhandete puude istutamisele Kilimanjaro jalamile.
Samal ajal julges seesama puude piiskop Fredrick Shoo väga selgelt kritiseerida lääne ja Aafrika kirikute suhet ning ka paljude lääne kirikute vaimset olukorda. Siin tuleb selgelt esile Tumsa misjonikäsitluse teine pool, mis puudutab evangeliseerimist. Kirikul on kohustus kuulutada evangeeliumi sõna võimalikult paljudele inimestele. Evangeelium on Jumala tõde ja Jumala tee, mis viib meid igavesse ellu. Samal ajal kui läänelik teoloogia on evangeeliumi kuulutamise pea täielikult asendanud interreligioosse dialoogiga, siis evangeliseerimine ja koguduse kasv on aafriklaste jaoks endiselt prioriteedid. Aafrika kirikute sünni juures tekkinud misjonivaim on endiselt kohal.
Väga pikalt on Aafrikat peetud lääne misjoniväljaks ning aafrikalik teoloogia ei ole leidnud tunnustust ülemaailmselt. Loodan, et see aeg on möödas. Me peaksime suhtlema Aafrika luterlastega kui võrdne võrdsega. Veel enam ehk on meil terves Euroopas nii mõndagi õppida aafriklastelt, kelle kirikud kasvavad. Kuigi kultuurikontekstid on erinevad, siis midagi on Aafrika luterlased ometi teinud õigesti, mis aitaks ka meid. Me peaksime võtma tõsiselt ka aafriklaste kriitikat lääne teoloogia kohta. Kusjuures LMLi peaassambleel ühinesid selle kriitikaga just paljud Ida-Euroopa luterlased. Aafrika on praeguste tendentside jätkudes suuresti luterluse tulevik, seega on mõistlik neilt õppida ja neid tähele panna juba praegu, olevikus.

 

Robert Bunder