Aedniku kevad karmis talves
/ Autor: Mari Paenurm / Rubriik: Arvamus, Toimetaja ringvaade / Number: 16. veebruar 2011 Nr 8 /
Möödunud nädalast jäid muu hulgas meelde mõned arvud ja seosed. Et enim on toidukorvis kallinenud aasta jooksul õunad – 47%; et eesti inimene kulutab oma sissetulekust 24 (mõnede uuringute kohaselt isegi kuni 40) % toidule. Ning viimaks – ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO uuringu kohaselt suudab Eesti ennast ise ära toita (muide, küll mitte kodumaiste õunte osas). See viimane info on niisugune, et paneb üha kindlamalt sirutama kaubavalikus kätt ehk veidi kallima, kuid kodumaise järele.
Statistikaameti hinnatõusu-uuringuid vaadates on näha, et ka üldiselt kallines aasta jooksul toidukaupadest kohvi kõrval kõige enam just värske kraam.
Tükk maad on jälle hinnas, eriti enne 1. maid, mil kaovad seni välismaalastele kehtinud põllumajandus- ja metsamaa müügipiirangud, ja ega me tegelikult tea, mida see võib kaasa tuua. Klimaatiliselt aasta ringi kehv suusailm võib osutuda siiski ahvatlevamaks kui pidevalt uputustes või värinates vaevlevad piirkonnad. Ja pärismaalased on ka keskmisest intelligentsemad.
Linnainimese müüt, et aednik ootab lume sulamist ja ilusat kevadilma, on muidugi stereotüüpne. Aednik ei maga ka keset karmi talve. Aga veebruaris – siis on tal juba suisa kevad. Ta müttab hangede vahel, kui ilm lubab, päästes lumekooriku alt põõsaid ja puid, vajadusel varjutab, teeb viljapuudele harvenduslõikust. Paneb mulda seemned, need, mis tärkamiseks pikemat aega vajavad. Ja loodab Jumala peale. Vähemalt osa neist. Üks niisugune ütles teisele turul, kui too tema suurt ja kaalukat saaki kommenteeris, et korraliku saagi saamiseks on vaja sõnnikut ikka Jumala sõnaga pooleks panna.
Mari Paenurm
