Aeg on viia teoloogia praktikasse 

Kui sotsiaalministeeriumi peakaplan Katri Aaslav-Tepandi saatis kirja kutsega toetada sõjapõgenikke tugiisiku ja hingehoidjana, liitusin sellega kohe, sest leian, et iga inimese moraalne kohus on aidata hättasattunuid. Mõne päeva pärast oli sotsiaalkindlustusameti kahetunnine briifing ja 8. märtsil olingi Sophia hotellis osutamas psühhosotsiaalset kriisiabi sõjapõgenikele. 

Tänaseks olen käinud abiks kaks korda, korraga kaheksa tundi. Aeg tundub pikk, kuid see on põhjendatud, sest inimesed hakkavad suhtlema siis, kui nende juures kauem saab olla. Üheskoos söögilauas lõunatades kaovad barjäärid ja seejärel on sõja eest põgenenud inimesel lihtsam ka oma muredest rääkida.

Esimest korda sõjapõgenike juurde minnes puudusid mul selles kogemused. Elus olen pidanud palju hingehoidlikke vestlusi küll surma, küll abielu teemal, aga mitte sõja eest põgenenud inimestega. Uudne olukord kinnitas, et ka sel puhul kehtivad klassikalised hingehoiu põhimõtted, et inimesel tuleb lasta rääkida, ta tuleb ära kuulata, peegeldada. Vajatakse vestluspartnerit, kes oleks valmis kuulama ka raskeid lugusid ning mõtlema kaasa ja aitama lahenduste leidmisel. 

Kriisiabi nimetus on psühhosotsiaalne kriisiabi. Raske öelda, kumb pool on olulisem, kas sotsiaalne või psühholoogiline. Mõlemad on tähtsad ja peab olema valmis nii ränkade lugude kuulamiseks kui ka meditsiiniliste ja töökoha leidmise probleemidega tegelemiseks.

Sõja eest põgenenud inimene vajab kedagi, kes suudaks ära kuulata nii sõja- kui ka keerulist põgenemisteekonna kogemust. CNNi kanalilt näidatava ja operaatori üles filmitud sõjavideo jälgimine on tunduvalt lihtsam kui kõrvalistuva inimese telefonist tema oma käega filmitud video vaatamine pommitabamuse saanud naabermaja põlengust. Kuid just see ongi hingehoidja ülesanne: jälgida ja kuulata seda, mida teised ei suuda kuulata. Võtta vastu tunded, mis on valusad ja rasked. Hingehoiu ainekursusel olen püüdnud selleks kõigeks ka osalejaid ette valmistada.

Aga ka sotsiaalne pool on abistamises väga oluline, nagu on palju juttu olnud minu diakooniakursusel. Kust leida lahendus tervisemuredele? Kust leida töö? Siin on olulised oskused suunata inimest edasi sinna, kust ta saab abi. Meditsiiniline pool on sõjapõgenike aitamisel väga hästi korraldatud. Tuleb vaid helistada õigetele numbritele, suhelda sotsiaaltöötajatega. 

Õppisin kasutama töötukassa ja CV-Online’i portaale. Kõikjal on abivalmis inimesed ja ilmselt on kohalikul eestlasel lihtsam nendega kontakteeruda kui Ukrainast tulnud sõjapõgenikul. Just seepärast on siingi oluline inimesega olla ja temaga suhelda.

Eesti riik on võtnud sõja eest põgenevad inimesed hästi vastu. Neil on kenad toad, nad saavad hästi süüa. Meie saame aga olla nende kõrval, et anda psühhosotsiaalset tuge. Hea on teada, et ma pole sugugi ainus usuteaduskonnast, kes sõjapõgenike aitamisega tegeleb. 

Kahjuks piirab aitamist keeleoskus, sest enamik sõjapõgenikke suudab suhelda vaid ukraina või vene keeles.

Võib öelda, et nüüd on aeg viia teoloogia praktikasse, aidates neid, kes seda enim vajavad.

Täisversioon on leitav Tartu ülikooli usuteaduskonna blogis https://www.blog.us.ut.ee.

 

 

 

 

Kaido Soom,

praktilise usuteaduse lektor