Aeg rahulikuks eluks

Elva kirik saab 5. septembril 95aastaseks. Arhitekt A. Ei­chorni projekteeritud hoone oli 1920. aastal esimene uus luterlik pühakoda vastloodud Eesti Vabariigis.

Keset päikeseküllast männirahu kõrgub Elva kirik, mille kogudusele aegade jooksul on olnud suurimaks väljakutseks oma õpetaja leidmine. Viimasel 16 aastal seda muret pole, hingekarjasena teenib kogudust õpetaja ja Valga praostkonna praost Vallo Ehasalu.
«Elva koguduses töötamine on nii mõnus tegevus nagu koduõuel ringi kõndimine. Siin on kõik nii lähedal, kiriku trepilt on minu kodu katus näha. Üks Ameerika autor on kirjutanud, et kui oled väikese ja vaese koguduse vaimulik, siis võid rõõmu tunda, et sinu töö seisneb sõpradega suhtlemises,» sõnab Ehasalu silmanähtava heameelega.
Pea sajandi jooksul on Elvat teeninud Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan ja piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, köster Jaan Kompus, 1941. aastal vangilaagris hukatud õpetaja Aleksander Bender, Eduard Ermits, Richard Sisask, noorsooevangelist Peeter Sink, Eduard Kalda, Harald Tammur, usuteaduse instituudi professor Ago Viljari, Harry Madisson ja Teet Korsten.

Kiriku ehitamine
Kogumiku «Elva minevikus ja olevikus» andmeil pidasid 1912. aastast mõned Tartu ja naaberkihelkondade õpetajad ajuti seltsimajas eestlastele jumalateenistusi. See toimus Rõngu koguduse tiiva all.
Paralleelselt alustas ka Tartu Jaani kogudus (saksakeelne kogudus) kirikuhoone ehitamist populaarsesse suvituslinna. Jaani kirikult on saadud arhitektuurilisi ideid, näiteks lääneseinal asetseb krohvist ja tellistest roosaknajäljendus. Maailmasõja puhkedes ehitus seiskus.
Vabadussõjas punaste poolt laastatud kiriku ehitust jätkasid Elva eesti soost kodanikud. On teada, et kiriku pühitsemine pidi algselt toimuma saksa keeles, kuid eesti soomusronglased, kes sõja järel raudteejaamas kojuminekut ootasid, sundisid vaimulikke eesti keeles jumalateenistust pidama. Nõnda pühitses 5. septembril 1920 Võru praost Friedrich Ederberg punastest tellistest 350 istekohaga Elva kiriku ja 26. oktoobril tunnistas konsistoorium koguduse iseseisvaks.

Rahul olevaga
Õpetaja Ehasalu peab kiriku seisukorda heaks, veidi muret teeb sammaldunud katus ja räästarennide puudumine ning interjöör vajaks värvivärskendust. Unistatakse ka, et kiriku kellahelistamissüsteem võiks tulevikus elektriline olla. «Jah, ega meil midagi häda pole,» on Ehasalu rahul.
Kiriku sisemus on lihtne. Küll püüab pilku värviküllane Dolores Hoffmanni vitraažaltar, mis valmis kiriku 75. sünnipäevaks diakon Teet Korstna eestvedamisel ja kujutab kolmekuningapäeva sündmusi.
Silma jääb oreli puudumine, pillide kuninga aset täidab harmoonium, mille Peeter Sink 1956. aastal Otepäält tõi. 77 liikmesannetajaga koguduses on elav muusikaelu, tegutseb koguni neli kollektiivi: koor, ansambel, kvartett ja lastekoor, mis kattub pühapäevakooliga. Muusikatööd veavad Edith ja Stefan Groote. Viimane on ka koguduse organist ja juhatuse esimees.
Aktiivse muusika- ja lastetöö kõrval rõõmustab pastorit, et 2012. aastast saab ta oma abikaasa Mirja Kaarina ja poegade Villem Sakariase, Elias Markuse ja Johannes Elmariga pastoraadi teisel korrusel ametikorteris elada. «Kui olin teist aastat ametis, siis oli nii suur leerirühm, et leerilapsed ehitasid kiriku ette aia. Mõtlesin, et kui saime aia ehitamisega hakkama, siis saame ka pastoraadi ehitamisega hakkama,» räägib Ehasalu.

Rahulik aastapäev
Kui küsin, mis Ehasalu kurvastab, kuulen pärast mõttepausi, et kirikus käijate arv on langenud (keskmine 25 inimest). Õpetaja lisab kohe, et kurvastamisest on ta kunagi juba noorena üle saanud, teades täpselt, et see oli aastal 1999.
«Peep Audovale olla kunagi üks konsistooriumi ametnik statistika põhjal välja arvutanud, et EELK viimane kogudus suletakse aastal 1983. Pärast seda olid kolm tudengit taevaminemispühal ilma ühegi kirikuliseta jumalateenistust pidanud. Need tudengid olid Peep Audova, Toomas Paul ja Jaan Kiivit juunior, siis nad nukrutsesid …» jutustab Ehasalu, endal hääles armas optimism.
Elva kogudust mõne teise vastu vahetada pole Ehasalu kaalunud, mööndes, et on küll pakutud parema palgaga kohta, ent talle on rahapuudus probleem nr 34. «Mulle meeldib vaikne ja rahulik, rutiinne elu. Nõnda tähistame ka Elva kiriku 95. aastapäeva,» võtab Ehasalu aastapäevajutu talle omasel tagasihoidlikul moel kokku.
Kätlin Liimets