Aega on vähe ja tööd tohutult!

Jaanuaris kirjutas üheksa kirikuõpetajat oma esimese aruande iseseisva koguduseõpetajana. Suvel pastoraalseminari lõpetanud ning 8. augustil EELK vaimulikuks ordineeritud naistel ja meestel on kindel koht Eesti kirikus. Nad tunnevad oma tööst rõõmu ja saavad inimestega hästi läbi.
Praegu aktiivselt kogudusetöösse sukeldunud õpetajate mõtteid kokku korjates tundus, et kõigil on palju tegemist: kellel rohkesti ametitalitusi, kellel uued õpingud, kes alles äsja oma töökohal päris iseseisvaks saanud. Siinkohal väike mosaiik nende inimeste kogemustest, kellel täna möödub 187 päeva ordinatsioonist.
Väljakutseid pakkuv
Mart Jaanson (Nõo): «Tegelikult olen päris iseseisev koguduse vaimulik alanud aasta jaanuarist, kui sain lõplikult enda kätte kogu Nõo koguduse asjaajamise. Minu praktika-aasta toimus tihedas koostöös koguduse hooldajaõpetaja Vallo Ehasaluga, kes tegi väga palju tööd ära. Leian, et koguduse õpetaja töös, nagu üldse igasuguse juhi töös, on kõige raskem vastutus. Ja seda kogemust on mul tõesti alles mõni nädal.»
Tiina Janno (Audru, Tõstamaa): «Mingit rahulikku maapastori elu siin oldud aja jooksul küll ei ole kogenud. Palju on, millest välja rabeleda: väike kogudus, külm ja remonti vajav kirik. Tuleb suhteid luua ja hoida, lisaks on koolitöö ja õpingud magistrantuuris. Aga väiksemate väljakutsete pärast vist ei tasukski seda tööd teha.
Olen õnnelik, et siinsed inimesed ei nuta taga kiriku kadunud aegu, vaid suhtuvad olemasolevasse töökeskkonda kui võimalusse olla misjoneeriv, loominguline ja rutiinivaba.
Jumal on andnud mulle inimesed, töö, aja ja koha ning käsikäes Temaga tuleb seda võimalust kasutada. Tagasilööke on ette tulnud, ka aja ebaotstarbekat kasutust, aga palju on olnud rõõmsaid kogemusi ning äratundmist, et raskel hetkel on abistajaid.»
Lea Kärson (Jüri): «Esimene poolaasta vaimulikuna on olnud väljakutseid pakkuv. Minul isiklikult on tulnud viimasel ajal mitmes mõttes kohaneda – uus elukoht, abiellu ja vaimuliku amet. On olnud harjumise aeg: esimene armulaua seadmine, esimene ristimine, kuldleerilaste õnnistamine.
Hallipäiste koguduseliikmete kõrval tundsin selgesti kontrasti – «värske ja roheline» vaimulik õnnistab juba 50 aastat sellessamas kirikus käinuid. Samas tõi sündmus esile Jumala imelise väe, mis kaotab kõik inimlikud piirid.
Loomulikult ei tunne ma ennast «valmis» kirikuõpetajana. Väga sageli pean õppima, harjutama ja Jumala käest abi, tarkust ning jõudu küsima. Vajalik enesekindlus tuleb küllap alles kogemuste ja aastatega.»
Katrin-Helena Melder (Järva-Jaani): «Ma olen väga rahul, sest elamis- ja töötingimused on väga head. Koguduse aktiiv on töökas ja koostöövalmis. Mulle on heaks kogemuseks anda kunstiajaloo ja filosoofia tunde kohalikus keskkoolis. Uuele õpetajale on pandud väga suured ootused ning tulemusi tahetakse näha väga kiiresti. Kuid töö inimestega on aeganõudev.
Oluline on minu jaoks säilitada eneses rahu ja jätta ruumi Jumalale tegutseda. Praegu püüan inimesi enda ümber tundma õppida ja oma edasisele tööle vundamenti ehitada. See on vast kõige olulisem etapp üldse.»
Kavandada koos
Arvo Orav (Kaitseväe kaplan): «Olen ametis olnud pisut üle aasta ning uuel töökohal sisse elanud ja tutvunud inimestega. Keskkond, milles töötan, on valdavalt mittekristlik ja inimeste usaldust võita ei ole lihtne. Siin saavad suhtlemis- ja n-ö kalapüügioskused tõsiselt proovile pandud.
Paremini saab inimestega jutule ikka siis, kui viibida nendega koos mingil üritusel. Kui sa istud oma kabinetis ja ootad, et sinu juurde tullakse, siis võid ootama jäädagi. Sellise suhtumisega ei ole kaitseväes (ja tegelikult mujalgi) võimalik töötada. Asumine kaitseväe teenistusse on toonud küll suuri muudatusi minu elus, aga seda positiivses suunas.»
Marek Roots (Häädemeeste, Treimani, Tahkuranna): «Olen selle aja jooksul näinud koguduse elu täiesti teisest küljest. Praktika ajal olin rohkem abiline ja vaatasin kõrvalt. Praegu on vastutus koguni kolme koguduse ees. Töö on aga arusaadav ja loomulik, mulle see meeldib ning Jumala abiga saab kõigist raskustest üle. Koguduseliikmetega saan väga hästi läbi, nad on abivalmid ja mõistvad. Ka on väljaspool kogudust – vallas, koolis ja kohalike vaimuinimestega – tekkinud head suhted.»
Pille Salveste (Järva-Madise): «Instituudi kõrvalt oli kogudusetöö ikka tulekahju kustutamine, praegu saab aga kõike pikemalt plaanida. Meie koguduse töönädal algab kolmapäeviti ühise palvuse või piiblitunniga. Teisipäeviti ajan tavaliselt veel koguduse asju.
Olen siin olnud juba seitse aastat, aga esimest korda võin kogudusega midagi kavandada, näiteks panime sel aastal paika ühised puudetegemise talgud.
Kogudusele meeldib, et õpetaja on alati kättesaadav, ootamatuid äraminekuid on ju nii vähe. Seda, mida üks kirikuõpetaja tegema peab, teadsin ammu, kuid nüüd saan seda alles tõeliselt täita.»
Kogudus kui kodu
Pille Talvar: «Minu teenida on kaks väikest kogudust: Ridala 360 ja Martna 160 hingelist. Neil on kaks erinevat nägu, mida olen nende kuude jooksul avastanud: läbi inimestega tutvumise, teenistuste, talituste, erinevate ürituste. Siiski mõtlen, kui palju rohkem aega ja pühendumist need kogudused nõuavad. Kibe tõde on, et just sellest sõltub, kas inimesed tulevad kirikusse või kas nad üldse kirikut millekski peavad.
On suur õnn, et kogudustes on tugev tuumik ja ma saan oma asju nendega jagada. Õieti ongi need «meie asjad» ja selle äratundmine on praeguseks hetkeks suurim saadud kogemus. Olen hakanud neid kogudusi koduks pidama ja tunnen kirikuõpetaja ametist siirast rõõmu.»
Hedi Vilumaa (Kõpu): «Paralleelselt kogudusetööga õpin Tartu ülikoolis religiooniantropoloogia magistriõppes ja valmistun praegu «heinaajaks». Olen rõõmus selle üle, et Kõpu inimesed on teotahtelised ja vald koos kooliga kogudusele igati kaasa aitab. Vana-aasta õhtul pidasin «Kriipsu-jutluse» ehk kriipsudest aruannete lahtrites. Neid on palju ka praegu, aga mis kõige imelisem – nõukogude ajal ei tekkinud kriipsu konsistooriumi koguduste nimekirjas Kõpu nime taha. Negatiivsest märgist on tegelikult lihtne teha plussi või ristimärki. Tuleb ainult inimestega kontakti otsida ja ise Jumalal käest kinni hoida.»
Viimati saadi kokku Õpetajate Konverentsil ja kunagine ühtne kursus otsustas märtsis ühiselt veeta paar päeva Viljandis. «See on aeg, kus koos rääkida oma elu rõõmudest ja muredest, küsida rumalaid küsimusi ja saada tarku vastuseid,» ütleb Hedi Vilumaa, «see on aeg, kus üksteist toetatakse ja aeg kõigeks selleks, millest räägib Koguja.»
Killukesi korjas
Kristel Neitsov