Aegadest ja märkidest

Olen õpetaja Arne Hiobile väga tänulik Eesti Kirikus (24.9., 1.10.) ilmutatud ettekande eest, kuna see puudutas minu meelest äärmiselt olulisi teemasid. Kavatsesin esialgu sellele lisada vaid mõne täienduse ja kommentaari, aga välja kukkusid pigem etüüdid etteantud teemal, mida tuleks lugeda paralleelselt Arne Hiobi tekstiga. Igal juhul pole see mõeldud kriitikana, vaid dialoogina.
Kõneks on see, kuidas me mõistame kiriku minevikku, kuidas näeme olevikku ja mida loodame või kardame tulevikult. Kui ma õigesti aru sain, siis viitas Arne Hiob just sellele, et igasugune kõnelemine kiriku tulevikust, visioonist ja missioonist on mõttekas alles siis, kui omame mingilgi määral adekvaatset ülevaadet olnust ja suudame mingilgi määral objektiivselt analüüsida olevat.
Meie ajalooline mälu on valikuline
Ajalugu, teadmist sellest, kuidas asjad on olnud «algusest peale», on kirikus ikka kõrgelt hinnatud. Ent pikkamööda oleme hakanud taipama ka seda, et minevikku täielikult ja täpselt taastada meil enamasti ei õnnestu. Seetõttu on jõutud arusaamani, et tähtis pole mitte üksnes toimunu, vaid ka see, mida me olnust ja kuidas me olnut mäletame.
Jälle viitab Arne Hiob väga õigesti, et me kaldume nostalgitsema, väga sageli oleme teinud toimunust valiku ja sedagi moonutanud. Näiteks kui me kujutame algkogudust idüllilise ja ühtsena, kui kujutlus keskaegsest «kristlikust ühiskultuurist» püsib meie mälus teatava eeskuju ja standardina, tähendab see, et oleme unustanud tegeliku mitmekesisuse, mis enamasti ei vasta ideaalile.
Vähemalt sama huvipakkuv ning oluline kui see, mida ajaloost ja kuidas me ajalugu mäletame, on see, mille oleme unustanud, mida me ei meenuta hea meelega. Näiteks tundub mulle väga kummaline, et me ei meenuta kuigi sageli seda tohutut murrangut, mis leidis aset pärast reformatsiooni.
Ma ei pea siin silmas mitte teoloogiat, ma söandan väita, et reformatsioon ei toonud selles osas kaasa kuigi palju uut, pigem täpsustati ja kitsendati juba olemasolevat. Näiteks olid 12. ja 13. sajand teoloogia vallas palju revolutsioonilisemad ja järgmine pöördepunkt tuleks vast asetada alles varasesse 19. sajandisse.
Aga juba 17. sajandil toimus suur intellektuaalne ja sotsiaalne murrang, mille käigus kristlusest sai kõigepealt maailmavaade konfessionaalsete iseärasustega ja seejärel enneolematu ekspansiooni tulemusena maailmareligioon.
Kristlikust usust sai kõigepealt individuaalne veendumus, millest iga kristlane pidi olema võimeline mingilgi määral aru andma, enam ei piisanud üksnes riituses osalemisest. Lihtsustatult ja luterluse näitel öelduna sai inimene täieõiguslikuks kristlaseks mitte pärast ristimist, vaid pärast leeri.
See otsustav muutus leiab aset kõigis läänekristluse konfessioonides, kuigi pisut erineval määral. Igatahes võime kõnelda täiesti uuest traditsioonist, mis meid tänapäevani eristab näiteks õigeusklikest, kus kiriku liikmeks olemise määratleb peamiselt osalemine riituses, mitte teatav normeeritud hulk teadmisi ning võime neid isikliku usuveendumusena esitada ja kaitsta.
Miks see peaks oluline olema? Aga tänapäeval on minu meelest paljude inimeste jaoks probleemiks just nõue esitada kuulumist kirikusse isikliku intellektuaalse veendumusena, maailmavaatena. Kuigi paljud on nõus osalema riituses, vähemalt teatud puhkudel. Vanamoodsalt öeldes pole inimestel enam muutumatuid põhimõtteid.
Ega ma ausalt öeldes ka ise ei salli seda mõistet, kuna vankumatu põhimõttekindlus tähendab minu meelest enamasti seda, et inimene on leidnud vabanduse mitte tunnistada oma vigu. Aga nii ta on, tänane inimene ei taha lasta ennast lõplikult ja jäägitult siduda mingi maailmavaate, veendumuse, ideoloogiaga, ning seda üsna headel põhjustel. Meiegi kirikus tärganud elav huvi riituse ehk liturgia vastu on selles seoses mõistetav.
Samal ajal kui kristlus muutus maailmavaateks, mis teda minu arvates siiani eristab kõigist teistest religioonidest, sai alguse ka kristluse ekspansioon, mille taolist ei tunne samuti ükski teine religioon senises inimkonna ajaloos. Ka selles osas erineb uusaegne kristlus keskaegsest, see ei piirdu enam Euroopa ja selle lähialadega.
Ent see levik on olnud omamoodi valuline, kuna sidus end imperialismi ja kolonialismiga. Kirik saavutas misjoni alal mõne sajandiga rohkem kui eelneva pooleteise tuhande aasta jooksul, aga ka patustas rängalt ja me ei meenuta seda kuigi hea meelega. Igal juhul oli see meie mälestustes hiilgav (või siis mõne meelest paheline) keskaeg uusaegsete arengutega võrreldes tegelikult väeti ja pisuke.
Needsamad ristisõjadki, millega paraku paljude inimeste teadmised keskajast piirduvad, olid võrreldes uusaegsete sõdadega, mida kas või ainuüksi Euroopas usu pärast peeti, enamasti ju lihtsalt väiksemat sorti lokaalsed konfliktid.
Liberaalne ja konservatiivne teoloogia
Taolistele lõhedele meie ajaloolise mälu ja ajaloolise tegelikkuse vahel hakati teravalt viitama 19. sajandil ning suur osa selles oli nõndanimetatud liberaalsel teoloogial. Seetõttu ei ole ma päriselt nõus jätma sellele voolule üksnes seletavat populaarteaduslikku rolli sekulariseeruvas ühiskonnas.
Just need teoloogid näitasid ju, et nõndanimetatud konservatiivne või traditsiooniline teoloogia toetub sageli selekteeritud ja moonutatud ajaloole. Et kunagi pole olnud ideaalset algkogudust; et kirik pole kunagi, ka keskajal mitte, olnud monoliitselt ühtne; et mitu keskset kristlikku õpetust – näiteks kolmainuõpetus ja kristoloogia – on välja kujunenud pikema aja jooksul ning et ortodoksia ja hereesia on selle protsessi jooksul korduvalt kohti vahetanud.
Ja et kiriku traditsiooni tuleb teisiti ette kujutada – see pole midagi igipüsivat ega muutumatut, vaid see tekib, seda luuakse, see teiseneb jne. Kuigi tänapäeval jooksevad rindejooned teoloogias minu meelest veidi teisiti kui lihtsalt liberaalse ja konservatiivse teoloogia vahel, on alles jäänud omaaegsete liberaalide kriitiline funktsioon, mis on vajalik just kiriku enda jaoks. Et liberaalset teoloogiat koos sekulariseerumisega esitatakse sageli tänapäeva kristluse mütoloogiliste vastastena, on omaette jutt.
Eristada tuleks usku ja vagaduslaadi
Diferentside ja tasandite puhul kirikus, millest Arne Hiob kirjutab, olen üsna samal nõul, kuigi lisaksin, et selliste erisuste olemasolu kuulub iga organisatsiooni juurde. Ikka on olemas liider, ideoloogid, pühendunute tuumik ja need, kes veidi vähemaktiivsetena kaasa löövad, kuni nendeni, kes väga leiget huvi üles näitavad.
Kiriku puhul lisandub üks probleem. Nimelt pole meil justkui õigeid kriteeriume hindamaks ja liigitamaks koguduseliikmeid pühendunuiks ja leigeteks. Need kriteeriumid peaksid olema usk ja taipamine, aga eriti esimest ei suuda meie mõõta. Seetõttu võib need liigitused vahel minu meelest taandada välisele käitumisele, see tähendab vagaduslaadile.
Me nimetame koguduse tuumikuks või kitsaks ringiks neid, kelle vagaduslaadi kuulub aktiivne tegutsemine kiriku juures ja kiriku ümber; leigeteks või passiivseteks aga neid, kes ühel või teisel põhjusel pole leidnud kontakti selle tuumiku või ka «vanade olijatega», kel pole selleks aega või tahtmist, kellele see on võõras, kuna nende vagaduslaad on erinev.
Eriti vabakirikute näitel saab see selgeks, seal antakse ju enamasti ette täpsed juhtnöörid, mismoodi peab käituma tõeline pöördunud kristlane, milline peab olema tema vagaduslaad ja eluviis, aga need juhised on paraku inimlikku päritolu ja halvimal juhul võib neist saada soodne kasvulava silmakirjalikkusele.
Kiriku tulevik puudutab peamiselt organisatsiooni
Kõneldes kiriku tulevikust, pole mul kõigepealt mingit kahtlust, et religioon, sealhulgas kristlus jääb püsima, kuna kuulub vältimatult inimolemuse juurde. Niipea kui inimene küsib iseenese, kõige olnu, oleva ja tulevase mõtte järele, saab alguse religioon.
Selles, mida Arne Hiob kirjeldab, pole minu meelest kuigi palju uut. Juba praegu kujutab kirik endast meie pluralistlikus ühiskonnas vaid ühte nišši, koosnedes suhteliselt väikesest asjast tõsiselt huvitatute salgakesest ja laiemast ringist, kes mõnikord samuti kaasa lööb. Et siin midagi väga olulist muutuks, seda ma ei usu – vähemalt niikaua, kuni kirik ja kristlus jääb truuks oma taotlusele olla maailmavaade. Arvata küll võib, et aegamööda võetakse üle mõjutusi teistest maailmavaadetest, ka teistest religioonidest, seegi protsess on juba alanud.
Usun, et küsimus kiriku tulevikust puudutab sisust rohkem välist vormi, see tähendab organisatsiooni. Sest siin on meil vaja leida ühiskonna ja ajaga sobiv kuju, nii nagu see on toimunud läbi ajaloo. Peamiseks takistuseks võib meile saada aga just meie ajalooteadvus, selekteeritud ning moonutatud kujutlus sellest, mis kirik on varem olnud, see, mida me sageli nimetame traditsiooniks, samuti klammerdumine mingitesse välise käitumise normidesse, mingisse vagaduslaadi, mida peame ainuõigeks.
Juba praegu on näiteks seoses demograafiliste protsessidega muutunud keskvõimu ja madalamate tasandite suhe kirikus. Oleme justkui tagasi jõudnud esimeste sajandite kiriku struktuuri juurde, kus tugevad ja jätkusuutlikud kogudused asuvad üksnes suuremates linnades, metropolides.
Loogiliselt võetuna peaksid need siis aegamööda üle võtma lähikonnas asuvate väikeste maakoguduste ülalpidamise, tehes need oma kuulutuspunktideks, diakooniajaamadeks, kabeliteks vms. Mis tähendab, et nende metropolikoguduste autonoomia peab olema märksa suurem ja et kiriku ühtsust ei tagata enam läbi jäiga ühesuunalise hierarhia – mis on kirikuloos niikuinii suhteliselt uus nähtus.
Lühidalt öelduna usun, et ristikirik ei kao küll kuhugi, aga tema väline vorm võib tugevalt muutuda. Nii nagu see on muutunud läbi ajaloo.
Meie keel on paratamatult märgiline
Lõpetuseks lisan paar märkust teema juurde, millega Arne Hiob oma ettekannet alustas, Jeesuse sõnade kohta, et mõnede kätte on antud Jumala riigi saladus, aga teistele ilmneb kõik tähendamissõnades.
Kõige raskem on rääkida usust. Mitte sellest, mida me usu kohta teame, vaid meie isiklikust, individuaalsest ja unikaalsest usukogemusest. Seda pole võimalik vahetult jagada, ikka üksnes märgipäraselt või sümboolselt – niipea kui püüame seda sõnadesse valada, sest sõnad ise ongi üksnes märgid või sümbolid.
Ka sõnad «Jumal, lunastus, arm ja patt» ei tähenda iseenesest mitte midagi, me omistame neile tähenduse, seome need mingite kogemustega. Aga kõik kogemused, ka usulised kogemused on paratamatult väga isiklikud ja sõnade tähendus muutub seepärast ajas ning ruumis.
Pole mõtet hellitada illusioone – sõnad «Jumal, lunastus, arm ja patt» ei tähenda tänase kristlase jaoks sugugi täpselt sama, mis meie usuvendadele tuhat või isegi üksnes sada aastat tagasi. Ning ka samas ajas elavate ristiinimeste hulgas pole nende sõnade tähendusväljad sugugi lihtsalt kattuvad.
Näiteks peaks meile ammu selge olema, et Piiblist võib lõpmatult erinevatel viisidel aru saada, ka mingi fikseeritud kiriku õpetus ei anna meile siin lõplikku päästerõngast, kuna nii Piibel kui ka dogma on kirja pandud sõnades, see tähendab märkides ja sümbolites. See arusaamine võib teha raskeks Piiblile kui Jumala sõnale viitamise, nagu oleme harjunud, aga samas vabastab kohustusest olla kõigeteadja ja jätab loodetavasti rohkem ruumi Jumala enese tegutsemisele.
Urmas Petti