Aga siiski!
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 4. mai 2011 Nr 21 /
Läinud nädalal kirjutasin õnnest, aga valust ja õnnetusest palju kaugemale ei jõudnud. Eks ta ole, kes ütleb õnn, ütleb valu, kes tunneb rõõmu, mäletab kurvastust.
Aga siiski. Kuidas selle õnnega siis ikka on? Me ju kõik oma väikestes eludes teda kobamisi otsime. Ta peab ju ometi kuskil olema!
Kui ütled inimesele, et ta otsib vale asja ja valest kohast, siis ei tohi teda sellega ära saata. Kedagi ei tohi ära saata lootuse poolest vaesemana, kui ta on teie juurde tulnud.
Valetada ei või, aga tõde peab olema võimsam ja rõõmsam kui illusioon. Muide, ta on seda alati, kuigi esimesel pilgul on ta alati kohutav.
Ei saa ju öelda, et õnneotsing oleks läbinisti vale. Ta pole vale, ta varjab endas sügavamat tõde, kui pealtnäha paistab.
Me põgeneme pimesi valu eest nagu kõik elav, ja seda põgenemist peame tihti õnne otsimiseks. Ja mitte et me ei peaks põgenema. Mitte et me peaksime valu otsima!
Ja kui kellelgi on valus, siis meie esimene mure olgu leevendada seda valu, mitte hakata rääkima valu hingepuhastavast toimest! Küll seda kogeb inimene isegi.
Jah, pärast suurt valu on valu puuduminegi õnn. «Valu pole – suurt valu mitte… sellest tuleb üks õnnelik päev…,» ohkab rinnuni kõrbeliiva maetud naine Samuel Becketti näidendis «Õnnelikud päevad».
Seal on see meie inimlik abitus, see meie enesepetlik leppimine valu puudumisega, kui me ometi just nagu mäletame, et õnn on midagi suuremat, midagi aktiivsemat…
Mulle tundub, et nüüd me saame juba asjale lähemale. Jah, meile korratakse küll, et õnn on meie enda teha, ja sedagi veel, et otsi teda endast, nagu taevariiki, mitte väljastpoolt. Aga ma küsin vastu, kus on see ise, kas keegi on kunagi käinud seal?
Imelik asi, õnneotsing oleks nagu kõige egoistlikum siin maa peal (mingu kõik hukka, peaasi, et mina olen õnnelik!), aga ta viib sihile ainult siis, kui on suunatud, endast, jah, küll endast, aga välja.
Teised pole meie õnn selles mõttes, et nad saaksid teha meid õnnelikuks. Keegi ei saa.
Meie õnn pole tõesti kellegi teise kui meie eneste käes. Milline eksitus (ja me langeme sellesse ikka) on uskuda, et õnn on kuskil, on kelleski… Kõik need retked tagasi paikadesse, kus olime kord õnnelikud! Seal ei ole midagi. Ainult mälestus, mis haiget teeb. Vale koht!
Imelik asi, et õnn on tõesti ainult meis enestes ja ainult meie eneste teha, aga iial ei ole ta meie eneste päralt, meie eneste jaoks! Ainus õnn on see, mis me teeme teisele, lihtsalt niisama, ei tema ega enese pärast, ja mis meile vastu naeratab sealt, kus pole teist ega mind.
Tõnu Õnnepalu,
Eesti Kiriku kolumnist
