Eesti Kiriku orelilehekülgede jaoks materjali otsides sattusin saksa heliplaadiajakirjas Fono Forum (nr 12, 2005) ilmunud huvitavale kirjutisele Shveitsi organistist ja orelite uurijast Albert Bolligerist.

Nähes, mida sealne maestro innukalt Lääne-Euroopa mitme naabermaa ajalooliste orelitega korda saadab, tuli tahtmatult pähe võrdlus samasuguse tugeva jälje jätnud tegevusega meil.

Plaadisari «Eesti orelid»

Pidasin nõu ja sain mõndagi rohkem teada meie orelielu ühelt paremalt asjatundjalt Ivalo Randalult – kuigi paljudel meistki on kodus hulga plaate sellest sarjast.

Meie kaks silmapaistvamat orelikunstnikku aastakümnete tagant, Rolf Uusväli ja prof Hugo Lepnurm tegid natuke enam kui kahe aastakümne jooksul teoks kogu Euroopas unikaalse ettevõtmise: Eesti huvitavamate ajalooliste orelite tutvustamise plaadistamise kaudu, neil mängides. Erakordne oli see ettevõtmine nõukogude korra tingimustes, läbi kõikvõimalike takistuste.

Alustades 1960ndate lõpul, salvestati kuni 1990ndate alguseni kokku 33 heliplaati (LPd). Kahe maestro nimi on sellises järjekorras põhjusel, et Hugo Lepnurm tegutses suursarja alguspooles, plaadistades kokku 7 LPd, Rolf Uusväli kõik ülejäänud 26.

Mis kõik nende 33 plaadi saamiseks ära ei tehtud: sarjas on kõlama pandud kokku 30 orelit, millest enamus polnud algul sugugi mängukorras. Ivalo Randalu käis ise paljude orelite juures Rolf Uusväljaga kaasas.

Nii päästeti orelid

Ta mäletab, et häälestada tahtsid need orelid kõik, aga enamik vajas ka remonti, kordategemist, et neil oleks võimalik kontsertmuusikat ette kanda. Tegu oli tõepoolest kultuuriloolise kangelasteoga, kus kunstiline eesmärk sundis aateliselt meie orelikultuuri, Eesti maakirikute oreleid poolenisti hävimisest päästma. 

Meie praegune keskmine põlvkond peaks neid plaate mäletama päris hästi: igal plaadiümbrisel sellel kõlava kirikuoreli, ka kiriku foto. Plaadid andis välja üleliidulise heliplaaditehase Melodija Riia osakond.

Ivalo Randalu käest selgus veel üks huvitav fakt: ka Lätis ja Leedus hakati üritama samasugust plaadiseeriat, aga kummalgi pool polevat jõutud kaugemale paarist-kolmest plaadist.

«Eesti orelid» vajavad kindlasti tutvustamist pealetulnud põlvedele ja meenutamist vanematele, võib osutuda võimalikuks nende ümbersalvestamine CDdele.

Ajalooliste orelite firma

Mida siis on jõudnud teha Albert Bolliger? Õppinud Zürichis ja Pariisis, alustas ta kontserttegevust 1964. aastal, aktiivsemat plaadistamist aga 1979. aastal firmale Teldec, äratades kohe tähelepanu J. Pachelbeli teoste salvestustega.

Samas tegutses ta organistina kodulinnas Zürichis aastatel 1981–1999. 1990. aastal otsustas ta rajada Šveitsis oma plaadi- ja kirjastusfirma Sinus-Verlag ning on seal välja andnud 23 CDd, millel tutvustatud 63 ajaloolist orelit.

Sinus nimetabki end lausa ajalooliste orelite CDde firmaks. Kuna Albert Bolligeril oli mõistagi rikkalikum orelivalik, on ühel plaadil sageli mitte üks (nagu meil), vaid mitme kiriku oreli hääl. Kodumaalt Šveitsist on maestro välja andnud kokku 10 plaati, sealhulgas kõlab maailma vanim mängiv orel «Valčre», tema on saanud isegi eraldi plaadi, mis võitnud mitu rahvusvahelist auhinda.

Esinenud kõigil mandritel

Pole vist vaja lisada, et kõik plaadid on sisse mänginud Albert Bolliger ise, kes esinenud maailma kõigil mandritel ja kõigil neil ka õpetanud. Austria on siiani saanud endale neli plaati neljast erinevast regioonist. Prantsusmaalt on kaks plaati, siin on kuulsaim plaat tehtud Bordeaux’ Dom Pédos’ orelil, kus kõlab prantsuse 17. sajandi muusika.

Saksamaa kuulsamaid oreleid on jäädvustatud kolmel plaadil, sh klassikaline Pachelbeli-plaat Ottobeureni benediktiini kiriku Riepp-orelil, kõlab ka Hamburgi St. Jacobi kiriku Arp-Schnitgeri orel.

Kahelt plaadilt on võimalik kuulda ibeeria muusikat, selle ajaloolisi juuri on Bolliger leidnud Kyburzi orelilt Menorcalt ning bambusorelilt Las Pińases Filipiinidel. Antakse välja plaate koos rohkem süvitsiminevate ajaloolis-kultuuriliste tekstidega, samuti noote.

Aga Taanist peab Bolliger kõige unikaalsemaks Dietrich Buxtehude orelit Roskilde toomkirikus, mille ta ainsana sealtmaalt on jäädvustanud. See orel on pärit 1654. aastast, aga restaureeritud 1988–1991. Nii nagu meilgi, on Albert Bolligeri tegevus mõneski paigas sundinud avalikkust oma harukordsele orelile rohkem tähelepanu osutama ja tema heaks midagi ära tegema.

Lugege kõigest sellest põnevast aadressil www.sinus-verlag.ch.

Priit Kuusk