Ajast ja inimesest

Padre Vello Salo ütles kord, et ta on kaotanud usu juhusesse. Pealtnäha juhuslik sündmus võib pälvida tähelepanu ning panna otsima võimalikke seoseid ja põhjuslikkust. Selline mõttetegevus – infost seoste leidmine – on meil ilmselt tekkinud evolutsiooni käigus ja olnud kuidagi kasulik. Kui juhuste tähenduslikkus on seotud kriitiliste elusündmustega nagu sõda, avariid, haigused vms, omandavad need erilise väärtuse. Aga võib ka lihtsamalt-kergemalt, vähemalt pealtnäha. 

Panin tähele, et sattusin mitmel korral kella vaatama, kui see näitas 12.34. Ilus arv, jääb meelde. Kas peaksin otsima tähenduslikkust? Kuskil alateadvuse urgastes nagunii püüan seda määratleda mingi märgina. Meele põhi on poeetiline, nagu väitis Ameerika psühholoog J. Hillman. Suurepärane pinnas ebausule, kas pole? Praegu, kus pandeemia, majandus- ja välisuudised on tõstnud üldist ärevust, on pind sedalaadi tegevuseks soodne. Kuidas siis olla ja elada? Vaatan oma juhtumist lähtuvalt. 

Esimene võimalus: 1, 2, 3, 4 – vähem möla, pikem samm. Töid ja tegemisi on piisavalt, ei pea oma pead igasugu mõttetustega risustama, tuleb keskenduda olulisele. Juhuseid ikka tuleb ette, las need olla. Nimetagem seda Tõnissoni tüüpi mõtlemiseks, Lutsu „Kevade“ tegelase järgi.

Teine variant: teed tööd küll, aga ega rahu ei anna. Äkki tähendab see midagi väga halba? (Mure raskuse kaalumiseks puudub objektiivne margapuu.) Vaja ikka mõne targa juurde minna, las seletab ära. Jorh Aadniel Kiire sarnast närvikava aitab usaldusväärne teadja maha rahustada. Inimese eriline oskus tulevikust mõelda, see kartuste ja lootustega täita, annab tööd nii psühhoterapeutidele ja hingehoidjatele kui ka kaardipanijatele. 

Kolmas moodus: otsi võimalust! Pane numbrid loteriil mängu, osta sellise hinnaga aktsiad, helista sel kellaajal müügitehinguks, lepi mõne kena inimesega kohtamisaeg kokku, osta autole vastav numbrimärk. Jah, Toots mis Toots. Kliimakriis ja rohepööre on tema jaoks eelkõige võimalus kasumit tootvateks ettevõtmisteks. 

Neljas mõtteviis ei lase samuti võimalust mööda: otsida tõde, mis oleks endast suurem. Kui proovida viiuliga midagi luua: algul igal keelel üks tõmme, siis üks kord teisel ja kolm korda neljandal ja siis 1/2 taktimõõt vaheldub 3/4-ga ja siis veel … Arno avatud hing loob teose, kus taotleb mõistmist, et elu pole mustvalge, jeziidid Valgevene-Poola piiril on kaastunnet väärivad õnnetud inimesed, keda Lukašenka oma huvides ära kasutab. 

Viimaks viies. „Aga sa otsi raamatutest, kui tähendusi leida püüad,“ ütleks õpetaja Laur oma pehme, sõbraliku häälega, „tuleta meelde, kus midagi sellist kohanud oled,“ ning pilgutab silma. Tõesti, igas evangeeliumis on 12:34 olemas ja sealt võib leida palju tähenduslikkust ja ainet mõtisklusteks eriti nüüd, advendiaja hämaratel õhtutel.

Püüdsin kirjeldada suurt viisikut – isiksusejoonte mudelit psühholoogias: meelekindlus, neurootilisus, ekstravertsus, avatus ja koostöövalmidus. Eks igas meis ole natuke neid kõiki, kelles mida siis rohkem või vähem. Need omadused ei ole iseenesest halvad ega head, erinevates elusituatsioonides on ühed osutunud kohasemateks kui teised ja nõnda on need põlvest põlve edasi kandunud. 

Et oleme olnud kooseluline liik, siis on need omadused osutunud vajalikuks grupi tugevuseks. Koostöö, murede ja rõõmude jagamine, toetajad ja tunnustajad, eestvedajad ja täideviijad, kahtlejad ja uljaspead, targutajad ja unistajad – kõigist on omamoodi kasu. Märkide ja detailide tähelepanemine oli ürginimesele, kes sai infot ainult teda ümbritsevast loodusest, eluliselt oluline. Rohukõrred, mis ei liikunud ühtlaselt tuules, võisid tähendada varitsevat lõvi, tuule iseloom aga liivatormi lähenemist.

Aju andis sellisele tegevusele tagasisidet heaolutunnet tekitavate hormoonide tootmisega. Tänapäeval mobiili „limpsides“ saame aga nii mõnu kui ka liigset ärevust, sest suurele osale sellisest infost, mis ohutunnet tekitab, puudub võimalus reageerida. Meie kõrgelaubalises peas asuva aju otsmikusagarad suudavad tekitada kõikvõimalikke kujutlusi varjuteatri seinale. Sestap on advendiajal hea mõte suunata tähelepanu hoopis valgusele. Ilusat ootusaega!

Andres Lehestik,

kolumnist