Ajastu lõpp – järelhüüe õpetaja Peep Audovale

Meie seast on lahkunud õpetaja Peep Audova. Ta esindas vaimulike põlvkonda, keda on elavate maale jäänud väga vähe. Temaga samasse põlvkonda kuulus ka mitte kuigi ammu ajast igavikku lahkunud Toomas Paul. Neil oli palju ühist. Mõlema mehe isad olid samuti kirikuõpetajad, neil oli sama teoloogiline õpetaja – Uku Masing – ja mõlemad alustasid oma teenimist kirikus ajal, mil Nõukogude võim lootis kiriku kiiret hääbumist ja püüdis omalt poolt teha kõik, et muuseumides saaks näidata pilte viimastest usklikest.

Loomulikult ei täitunud võimude unistus, sest Kristuse kirikut ei ole õnnestunud ühelgi võimul täielikult välja juurida. Tuli hoopis uus ärkamisaeg ja kirik sai taas võimaluse tegutseda. Peep Audovagi sai neid võimalusi kasutada. Kuid mehed, kes olid kord asunud kirikutööle ajal, mil tegi seda õpetaja Audova, olid erakordselt tugevad isiksused – nad olid tõelised vastuvoolu ujujad, kes ei kartnud ei ühiskonna arvamust ega võimude ähvardusi. Nad tegid oma tööd pühendunult, suure andumusega ja tänu neile ning nende kogudustele suutis kirik elada üle ka kõige raskemad ajad. Seepärast mõtlen tollele vaimulike põlvkonnale alati suure aukartusega.

Minu kohtumised õpetaja Audovaga algasid ajal, mil olin teoloogiast huvitunud koolipoiss. Tuttavaks tegi meid õpetaja Evald Saag. Külastasin õpetaja Audovat Valgas paar korda igal aastal. Kuulasin huviga ta mälestusi, vestlesin temaga teoloogiast ja sain Audovalt lugemiseks ka masinkirjalisi tekste. Just temalt sain ma Uku Masingu loengud budismist, mitmeid Paul Tillichi tekstide tõlkeid ja hiljem, kui juba võõrkeeltes lugeda suutsin, mitmeid teoloogilisi raamatuid. Mind puudutas sügavalt ta lai teoloogia- ja filosoofiaalane eruditsioon, lahkus, sõbralikkus, avatus ja väga avar nägemus kristlusest.

Kui mõtlen õpetaja Audova lahkumisele siit maailmast, mõtlen paratamatult paljudele tema põlvkonnakaaslastest vaimulikele, keda olen tundnud. Kirik püsib edasi, tööd, mida need vaimulikud tegid, jätkavad teised. Ometi on mul tunne, et kuna ajastu vaimsust kujundavad ajastu inimesed, kes kujundavad tugevalt ka kiriku vaimset palet, on õpetaja Audova lahkumisega läbi saamas üks ajastu meie kirikus. Kuigi kiriku tänased võimalused pole võrreldavad nõukogudeaegse piiratusega, sest maailm on meile avanenud ja võimalused saada head teoloogilist haridust on rikkalikud, lahkub eestiaegsete vaimulikega koos midagi, mida pole võimalik asendada – nende vaimsus, mis on mõjutanud nii paljusid üksikinimesi, kes neid tundsid, kui ka kirikut tervikuna, ja see on kurb.

Olen tänulik, et võisin tunda õpetaja Peep Audovat, saada osa tema vaimsusest. Olen tänulik talle vaimse ja moraalse toe eest, mida ta mulle noore mehena pakkus. Olen kindel, et õpetaja Audovalgi on oma roll selles, et minust sai vaimulik. Olgu tal nüüd igavene rahu ja jääv rõõm!

Jaan Lahe
Tallinna Toompea Kaarli koguduse abiõpetaja