Alar Kilp: õigeusult on läänel õppida

Märtsis toimus Hollandis Nij­megenis konverents teemal «Õigeusu kristlus Euroopas – loodud ja lammutatud piirid», mille organiseerijaks oli Nijmegeni Radboudi ülikooli idakristluse uuringute instituut.

Eesti omapärad
Eestit puudutavaid ettekandeid kuulates imestati, kui kuuldi, et meil on suuremate probleemideta võimalik pöörduda luterlusest õigeusku ja vastupidi. Näiteks rumeenlased ei kujuta ette, et sealne katoliiklane pöörduks õigeusku, ilma et kirikute vahel tüli tekiks ja üksteisele protestinoote saadetaks.
Kui arutelus tuli jutuks, et Eestis on ka oma rahvuslik õigeusu traditsioon olemas, väideti üsna üksmeelselt, et pooleteise sajandi jooksul usulist traditsiooni (sh rahvuslikku) tekkida ei saa. Üleüldse paistab, et õigeusu kontekstis on sõnal traditsioon tõsisem, normatiivsem ja pikemaajaline tähendus, kui meie sellega harjunud oleme.
Traditsioon vastandub ühiskonna ilmalikustumisega ning on seotud ka kanoonilise tunnustusega. Kui näiteks Ukrainas tegutsev teatud õigeusu kirikuharu ei ole saanud tunnustust patriarhidelt, siis pole teda samahästi kui olemaski. Teiselt poolt tähendab selline arusaamine traditsioonist, et kusagil on endiselt olemas üks ja õige ning kaks tuhat aastat püsinud kristlik traditsioon.

Õigeusu põline kants Rumeenia
Arutelude käigus jõuti pigem seisukohale, et erinevalt protestantismist, mis ühiskonna kaasajastumises ja sekulariseerumises suuri probleeme ei näe, on nii katoliikluses, õigeusus kui islamis omad traditsioone kas uuendatud või vanal kujul kaitsvad suunad. Selline hoiak soodustab katoliikluse, õigeusu ja islami koostööd.
Mina olen endamisi pidanud Rumeeniat kõige usklikumaks õigeusu ühiskonnaks Euroopas. Mõni aasta tagasi läbiviidud rahvaküsitluse andmetel oli seal ilma kirikliku kuuluvuseta umbes 0,1% inimestest ning suurem osa rumeenlastest mitte ainult õigeusu kiriku liikmed, vaid ka oma hoiakutes traditsioonilisi moraalinorme üsna tõsiselt järgivad. Konverentsil viibinud rumeenlased vaidlesid aga vastu, öeldes, et kiriku positsioon riigi suhtes on Kreeka ühiskonnas palju tugevam kui Rumeenias.
Sellegipoolest tundusid rumeenlased kreeklastest konservatiivsemad. Kui kohvilauas vestlesin rumeenlasega, kes viimased viis aastat on elanud Saksamaal, ütles ta, et Saksamaal elada ja õppida on hea, kuid seal peret luua ja sinna elama jääda kindlasti ei taha, sest sealne ühiskondlik moraal on väga alla käinud. Rumeenlastele pole omane mõelda ameeriklase kombel, et mina ja mu pere, meie elame, nagu meile hea ja õige tundub, ning naabrid või terve ühiskond võib elada, kuidas ise tahab…
Pärast Konstantinoopoli langemist tekkis Rumeenias mitte just otseselt Kolmanda Rooma arusaam nagu Venemaal, küll aga nähti 15. ja 16. sajandi Valahhia ja Rumeenia kuningates Bütsantsi keisrivõimu traditsiooni edasikandjaid. Ka kahe maailmasõja vahelisel ajal, mil Rumeenia oli suurima rahva­arvuga õigeusu ühiskond, mõtestati teatud messianismiga Rumeenia positsiooni õigeusumaailmas.
Konverentsilt jäi kõrvu kõlama ka väljend, et rumeenlased on ainus ladinakeelne õigeusu rahvus ning et tõsised pinged on Rumeenia õigeusu kirikul nii Moskva patriarhaadiga – Eestile sarnane õigeusu kirikute lõhe on Moldovas mitte Konstantinoopoli ja Moskva patriarhaadi, vaid Rumeenia ja Moskva vahel – kui ka Serbia õigeusu kirikuga.
Rumeenia õigeusu kirik tunneb end niivõrd suure ja tugevana, et tahaks olla ka lähivälismaal olevatele rumeenlastele rahvuskirikuks, mida serbia õigeusk, kelle kanoonilisest territooriumist jutt käib, väga aga lubada ei taha.

Õigeusk vs sekulaarne Euroopa
Tuleb välja, et Samuel Huntingtoni käsitlus tsivilisatsioonide kokkupõrkest on vägagi populaarne õigeusklikus Euroopas. Mingil sügavamal tasandil tunnevadki õigeusu ühiskonnad, mille Huntington Euroopa piiridest välja jättis, end vastanduvat sekulaarse Euroopa ühiskonnaga.
Õigeusu teoloogid on õigeuskliku Ida ja sekulaarse Lääne vastandumist mõtestanud märksõnadega kogukondlik-kommunitaarne vs individualistlik, jumalakeskne vs inimkeskne, humanistlik vs kristlik, nihilistlik-materialistlik-egoistlik-tarbijalik vs suhete ja sidemete keskne ehk inimest alates suhtes Jumala, inimeste ja maailmaga mõtestav. Selles võtmes kirjeldati näiteks erinevusi abielu või mehe ja naise suhete mõtestamises.
Õigeusu traditsioonis on abielu kui osa inimese kosmilisest kuuluvusest ja seotusest ning küsimus pole mitte selles, kas kaasade ootused ja vajadused on täidetud, vaid eelkõige nendevahelises suhtes, milles mõlemad vastastikku osalevad ja osa saavad. Läänes aga on abielu ala, kus inimene otsib individuaalset rahulolu ja naudingut, kus ta lähtub oma eelistustest ja valikutest.
Üldine hoiak on, et Euroopa on tänu ilmalikustumisele kaldunud kristlikust traditsioonist kõrvale ning õigeusu ühiskondade roll on tuua Euroopa õigele alusele tagasi. Viimast ongi õigeusklike ühiskondade hiljutine liitumine Euroopa Liiduga (Küpros, Bulgaaria, Rumeenia) ka mingil määral juba teostanud.
Kui 1990ndate alguses olid Balkanil sõjalised konfliktid, levis idee panortodoksi liidust ehk Euroopa õigeusu kirikute ja riikide koostööst nii sekulaar­se Lääne kui ka Vatikani vastu. Nüüdseks on selline idee varjusurmas ning üldiseks Euroopa õigeusklike eestkõnelejaks on saanud pigem Moskva kui Konstantinoopoli patriarh.
 
Õigeusu riigi ja kiriku suhete omapärad
Moraalsete seisukohtade poolest võiks täna ette kujutada aga katoliku kiriku, õigeusu ja võib-olla ka islami «liitu» euroopaliku sekularismi ja liberalismi vastu.
Riigi ja kiriku suhteid õigeusu traditsioonis on tähistatud mõistetega tsesaropapism ja sümfoonia. Kõrvu aga jäi, et need mõisted on omavahel vastandliku sisuga (viimases on suhe võrdsemate vahel, esimeses aga on kirik keisrile allutatud). Sümfoonia oli keskajal isikutevaheline suhe, tänapäeval on riigi ja kiriku suhted institutsioonidevahelised ja seadustepõhised.
Konverentsil toonitati korduvalt, et kirikul on ka eshatoloogiline, teispoolne eesmärk ja funktsioon, mistõttu kirik on oma olemuselt niivõrd erinev riigist, et ta riigiga samas keeles suheldagi ei saa. Riik räägib huvidest ja mõjust, vajadustest ja ressurssidest, kirik aga väärtustest ja moraalist. Kirikul peab seetõttu olema oma selge sõnum ja staatus ühiskonnas, mida keegi teine esitadagi ei saa. Olgu tegemist Kreeka, Vene, Rumeenia või Serbia õigeusu kirikutega, neil kõigil on täitsa enda seisukohad ja sõnum Euroopa laienemise, inimõiguste, usuvabaduste, soorollide, islami jms osas.
Laialt levinud arusaama kohaselt peaks katoliku kirik olema globaalne ehk rahvusidentiteedi ja kogukonnaga vähe seotud, õigeusu traditsioonid aga pea kõik etniliste identiteetidega seotud. Kuid enne 19. sajandi rahvusliikumisi olid õigeusu kirikud seotud mitte rahvuse, vaid riigiga. Näiteks Bulgaarias, Gruusias, Kiievi-Venemaal ja Serbias kiriku jurisdiktsioon langes kokku riigivõimu alade piiridega. Veelgi varasemal ajal polnud kirikud ja patriarhaadid üldse konkreetsete riikidega seotud (nt Aleksandria ja Antiookia patriarhaadid).

Eesti ja Moldova
Eesti ja Moldova õigeusul on paljugi ühist. Mõlemas riigis on õigeusu kirik kord ühe, kord teise patriarhaadi alluvuses olnud. Moldovas käib ajalooline kirikuvõitlus Moskva ja Rumeenia patriarhaadi vahel. 1812. aastal allutas Venemaa Bessaraabia ning sealne kirik allutati vene õigeusu kirikule. Aastatel 1918–1940 ja 1941–1944 ei olnud piirkond allutatud ning õigeusu kirik oli automaatselt Rumeenia patriarhaadi all. Nõukogude Liidu koosseisu jõudes – samamoodi nagu ka Karjalas, Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes – läksid õigeusklikud kõik Moskva patriarhaadi alla.
Postkommunistlikus Moldovas olid pinged õigeusu Rumeenia ja Moskva haru vahel teravad kuni 2002. aastani, mil Euroopa Inimõiguste Kohtu survel registreeriti ametlikult ära Rumeenia patriarhaadile alluv ja ainult Moldovas elavaid rumeenlasi ühendav õigeusu kirik (kogudusi 309). Moldova valitsus aga on toetanud kuni 2009. aastani Moskva patriarhaadile alluvat õigeusu kirikut (kogudusi 1281), mis ühendab kõiki Moldovas elavaid õigeusklikke, sõltumata rahvusest.
Moldovas on seega pinged kahe patriarhaadi, kahe etnilise identiteedi ja kahe lähivälismaal elava kogukonna vahel. Moldovast pärit rumeenlane aga ise kommenteeris, et ega tavalised kirikuliikmed vaevagi pead selle pärast, kelle alluvusse kogudus kuulub. Võib-olla inimesed hoolivad kirikupoliitikast vähe. Või ei tunne nad tänapäeval enam kuigi tugevat seotust kirikuga.
Alar Kilp