Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Analüüs ja paralüüs

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Eesti ühiskond on praegu üsna polariseeritud – nende vahel, kes kaitsevad perekonna ja abielu traditsiooni, ja nende, kes tahavad ära kasutada praegust vasakliberaalset enamust. Polariseerunud ühiskonnas on raske olla asjalik, kuid ometi vajab Eesti just asjalikkust, et vältida kultuurisõda. Nagu alati on ohvrid need, kellel puudub (kindel) seisukoht. Eriti noored inimesed, kes on kergesti mõjutatavad. Just noortele mõtlen seda artiklit kirjutades. Soovin näidata, et polariseerumist saaks vältida olukorda asjaliku pilguga vaadates.

Ajal, mil oli komme seadmeid ise parandada, oli reegel, et töötavat süsteemi ei puuduta. Kui midagi täitis oma otstarbe, püüti vead parandada asja täielikult lahti võtmata. Tänapäeval seda vana reeglit tihti ei mõisteta – selmet parandada, asendatakse asi uuega. Vana reegel kaitses uudishimu eest, mis igas inimeses pesitseb ja peamiselt head teeb, aga vahel ka halba. Kes ei ole lapsena tahtnud isa kella lahti kruvida, et näha, kuidas imevärk töötab? Lahti oli tore võtta, aga tagasi kokku panna ei osanud. 

Analüüs ühe viisina maailma mõista on inimesele tähtis, sest sageli ei ole teist võimalust. Terve loodusteadus põhineb analüüsil ja alles arvutisimulatsioonid lubavad süsteemi tervikuna mõista. Analüüsiga on jõutud maailma universumi seletamiseni elementaarosakesteni välja. Vastupidine tee on seevastu veel väga algses seisus. 

Võrdlemisi uus mõiste selles seoses on emergents, mis kirjeldab, kuidas mitte millestki tekivad osakesed, aatomid, molekulid, bioloogilised struktuurid. Lõpuks elu, aga vähemalt viimase olemasolu sellega veel lõpuni seletada ei osata. Analüüs on küll hea tööriist, aga seisame loodusega samas olukorras nagu poisike lahti võetud kellaga – ei oska kuidagi kokku panna.

Seepärast ei tasu puudutada viimast sammu bioloogia ja elu vahel, enne kui mõistame süsteemi tervikuna nagu kellavärki. Enam kui sada aastat on küsimusele analüüsi teel lähenetud Sigmund Freudi psühhoanalüüsi meetodiga. Tööriist peidetud ohujoonte leidmiseks võib tunduda kasulik, aga universaaltööriistana on see siiski kõlbmatu. 

Sekkumata elu iseenesest töötab reeglina hästi. Evolutsiooni käigus on arenenud vastavad mehhanismid, mille varal ohutsoone välditakse. Samas on elu väga tundlik analüüsi suhtes. Räägi sajajalgsele, kui hästi ta oma jalad oskab sättida ja pane teda selle üle mõtlema, siis selle järel ei oska ta enam sammugi astuda, ilma et jalad sassi läheks.

Probleem, mis praegu ühiskonna paralüüsib, on sügavalt seotud hingeelu ehk psüühikaga. Küsimus, mille ümber keerleb torm, on see, kuidas inimene ennast mõistab ja kelleks ennast määratleb – kas meheks või naiseks või kellekski muuks. Juba küsimus kipub analüüsima ja paneb inimest järele mõtlema, kas on ikka õige, mida ta tunneb. 

Ilma selle küsimuseta oleks pilt selge ja ta orienteeruks tavapäraselt bioloogilise soo järgi. Kui aga küsimus on esitatud, hakkab inimene kahtlema, ja kuna enesetaju on seotud hingeeluga, hakkab mõtlema, kas äkki keha ei vasta tajule. Teema on põimitud sugueluga. Et praegune vasakliberaalne valitsus seda revolutsiooni toetab, on omaette teema, mida siin artiklis ei käsitle.

Miks räägin paralüüsist ehk halvatusest? Räägin, sest universaaltööriistana kasutatud analüüs viib ilmtingimatult selleni, et ei oska mõista, mõtelda ega tegutseda. Füüsikuna tean, et ei asjaolu, et aine koosneb suuremalt jaolt vaakumist ehk mittemillestki, ega teadmine, et maailmaruum on lõpmatu suur, ei käivita maailma üle mõtlemist ega mudelite arendamist, vaid paneb need seisma. 

Inimene ei ole loodud lõpmatusest aru saama, ja kui pürgib sinnapoole, siis võib hulluks mina. Oma raamatus „Lõpmatuse avastamine“ („Die Entdeckung der Unendlichkeit“) kirjeldab Aeneas Rooch matemaatik Georg Cantori retki selles piirkonnas, kus inimlik mõistmine kaob. Lõpmatus, mille ees seisab loodusteadustes sümboolne lemniskaat, on tööriistana kasulik ja käibes siis, kui läheneme sellele piirkonnale. Piirkonnale, mis on ohtlik ja mille märgistuse sarnasus mao kujutisega, kes haarab oma sabast, ei ole juhuslik.

Mis on inimesele kasuks, kui ta teab kõike, aga ei saa otsustada, sest teeviitu on liiga palju või on need lausa eksitavad? Mis juhtub noore inimesega, kui ta satub LGTBIQ+ küsimuse ette ega saa otsustada, mida vastata? Küsimusel peab ju mingi põhjus olema, nagu sel puul, mis keset aeda kasvas ja millest Eeva vilja võttes sõi. Miks on puul vili, kui seda süüa ei tohi, oli mao kiuslik küsimus, ja inimene langes sellele ohvriks. 

Milleks siis saatusliku akronüümi viimased kaks tähte Q+ kui mitte selleks, et kõik langeksid ohvriks – ka need, kes ei saa otsustada. Vili näeb noortele, traditsiooniliselt traditsioonidega maadlevas põlvkonnas nii apetiitne välja, et sellest on raske loobuda. 

Sama on sooküsimusega – kui juba küsitakse, ju siis peab olema selles saladus, mida tuleb avastada.

Tegelikult ei pea. Maailm ongi täis saladusi. Inimeste suhted on põnevad ja vaheldusrikkad ka ilma vikerkaarevärviliseks värvimata. Vikerkaar seisis kord taevas selleks, et inimest lepitada kellegagi, kelle nõuandmisest üle astuti. See, kes rudjutud pilliroogu katki ei murra ega hõõguvat tahti ära ei kustuta, ei taha, et uuesti ohvriks langeme, ja tema vikerkaare värvid tähistavad loodu mitmekesisust. Rohkemat meil ei olegi vaja. Loodus paneb ise ette eeskujud, mille järgi saab orienteeruda, aga ei mõõda, kas sobime ühe või teise rolli jaoks. See analüüs on pigem meie poolt, ja globaliseerumine koostöös sotsiaalmeediaga täidab suurepäraselt selle mõõduriista eesmärgi.

Ühiskond vajab erinevaid inimesi, ka neid, kes täpsele rollile ei vasta. Mehed naiselikumate joontega ja naised rohkem mehelikuma käitumisega on ainult kaks suunda, mis on olemas ammusest ajast, ilma et keegi oleks selle üle muretsenud, kas nad on end äkki valesti määratlenud. Samas kui Darwini printsiip põhineb mutatsioonil ja selektsioonil, ei vaja ka ühiskond mitte kindlaks määratud tüüpe, vaid ka mitmekesisust selleks, et ellu jääda. 

Lootus on seega ka neile, kes on hädas oma identiteediga. Paradiisi me sellega tagasi ei võida, aga elada saab sellega taas ja paralüüsist ärgata.

 

 

 

 

Stefan Groote

TÜ kaasprofessor