Andeksandmine teeb vabaks

«Ehmatasin päris ära, kui sain aru, kuidas andestamatus viib kibestumiseni, mis omakorda põhjustab elus palju halba,» meenutab Anna-Liisa Valtavaara oma silmade avanemist 30 aastat tagasi.

Tekkis soov hakata nende teemadega oma elus tõsisemalt tegelema. Sisenemine andestamise protsessi pani ennast ja olnut tähelepanelikumalt vaatlema, selle kaudu avanesid Anna-Liisale andestamise tähendus ja selles peituvad jõuvarud. Tekkis soov jagada oma teadmisi ka teistega.
Anna-Liisat kui teoloogi ja koolitajat palutakse tihti rääkima oma avastustest näiteks naistepäevadel või sisemise tervenemise kursustel. Paljud on leidnud neilt koolitustelt abi rõõmutuse, okkalisuse, unetuse, ebamäärase halva enesetunde või tundekülmuse vastu, mis kõik on andestamatusest põhjustatud kibeduse väljendusvormid.
«Alustan loengut sageli selgitusega, mida andeksandmine ei tähenda. Olen märganud, et andestamisega seostub palju väärarusaamu. Ekslikult arvatakse, et see tähendab halva kohtlemisega leppimist, selle unustamist või luba väärtegusid jätkata. Ainuüksi sellistele asjadele tähelepanu pööramine paneb ka kaua endas kibedust kandnu mõtlema andeksandmise võimalikkusele. Andeksand on alati valiku küsimus.»
Anna-Liisa võrdleb endas solvumise märke täheldavat inimest ristteel seisjaga, kes ei saa sinna jääda, vaid peab alati valima mingi suuna, olgu siis teadlikult või teadvustamata. Tihti paistab, nagu oleks valikuid mitu. Lisaks andestamisele on pakkuda unustamine, kättemaks, solvangu eitamine või märtri roll. Tegelikkuses viivad kõik muud teed peale andestamise lõpuks kibestumiseni.
Andestamise tee pole ei kiire ega kerge. Sageli leiame end jälle ristteelt, kus solvumistunne ühel või teisel põhjusel ikka esile kerkib. «Tuletan inimestele tihti meelde, et andestamine on teadlik valik, millest on kavas ka kinni hoida,» rõhutab Anna-Liisa.
Andestades haarame oma heaolu ohjad enda kätte. Mineviku solvangud ja kogetud väärkohtlemine ei määra enam meie elu, ei tänast enesetunnet ega tuleviku valikuid. Kibeduse lahtumine muudab ka meie suhtumist teistesse, nii et võib katkeda isegi ühelt sugupõlvelt teisele ülekandunud kibeduse ahel, vabastades järgnevad põlved.
Keeldudes kibeduse koormat kaasas vedamast teeme hea valiku. Sugugi mitte alati ei paluta andeks, aga kui solvangu põhjustanud osapool oma käitumise eest vabandab, saab ka tema andestamise kaudu vabaks. Esmajärjekorras toob andestamine midagi head siiski meie enda ellu. Seepärast tasub teha see valik alati, ka siis, kui solvaja andeks ei palu. Andestamisega teeme endale kingituse, valides vabaduse, positiivsuse, südamerahu ja võime armastada ning armastust vastu võtta.
«Võimalik, et olen solvanguga kaotanud midagi endale olulist või kallist. Aga kui viibin ise veel siin, võin teha oma elu nii heaks kui võimalik. Olen kogenud tohutu jõuallikana seda, et Jumal on lubanud olla meiega koos kõigis meie eluetappides. Ka kõigest sellest halvast, mida on tehtud mulle või mida olen ise teistele teinud, võib Issanda abiga sündida midagi ilusat ja imelist,» rõõmustab Anna-Liisa.
Anna-Liisa Valtavaara viiest soomekeelsest raamatust on kaks nüüdseks eesti keelde tõlgitud. Esimene, «Liiga head» (2013) süveneb küsimusse, kas heaks inimeseks olemine võib olla koormav. Teine, äsja ilmunud «Kas alati peab andeks andma?» on avastusretk andestamise vabastavasse jõusse. Raamatud on välja andnud MTÜ Allika kirjastus.
Anna-Liisa Valtavaara pidas andestamise teemal ettekanded oikumeenilistel naistepäevadel Tartu Pauluse kirikus ja Tallinnas EKNK Toompea koguduses.
Mirva Lappalainen

Eesti keelde tõlkinud
Piret Riim