Ärge unustage suudelda hinge

Hingedepäev lubab meil taas seista silmitsi hämmeldusega, et me ei oska hingest või hingedest midagi väga kindlat mõelda või öelda. Ometi on hingede aeg ja üldse kõik hingega seonduv meie rahvale mingil moel olemuslikult vägagi lähedane. On hing ju iidne läänemeresoome ühissõna, mis siinseile rahvaile on tähendanud elualget nii inimestes kui loomades ja kõiges muuski looduses. Ühtlasi on hing meie keeles sõnana osaks eripalgelistele väljenditele, nagu näiteks «hingusele minema», «hing paelaga kaelas», «mul sai hing täis», või siis on meil võimalik midagi ka «väga hingestatult» teha või «kõigest hingest» tahta või karta. Kõik see viitab asjaolule, et hing ja sellesse puutuv on meil olnud nii minevikus kui ka tänapäeval vägagi meelel ja keelel.
Katoliku kirik lähenes omal ajal hingedeajale rahvale omaseks saanud traditsioone integreerida püüdval viisil, luues kindla päeva usus lahkunute hingede mälestamiseks. Puhastustules viibivad hinged vajasid muidugi hädasti ka eestpalveid. Sellistest eestpalvetest sai paraku omamoodi kaup, mis usupuhastajatele kohe sugugi ei sobinud. Nii kujuneski reformatsioonijärgsel ajal surnute mälestamise päevaks hoopis 1. advendile eelnev pühapäev ehk siis igavikupühapäev. Hing kui teema tõrjuti pigem teoloogiast kõrvale või vähemalt püüti seda vältida. Ka Elmar Salumaa «Süstemaatilise teoloogia käsiraamat» rõhutab, et Piibel ei tunne mingit substantsiaalset, ihust eraldatavat, iseseisvat, pre- ja posteksistentset hinge kui niisugust. Usutunnistuseski tunnistame me ju ihu ülestõusmist ja hinge ei mainita seal poole sõnagagi.
Ometi oleme kirikuna taas avastamas hingedepäeva. Kirikukalendrist leiame tänase päeva kohta kirje «kõikide surnute mälestuspäev ehk hingedepäev». Üha laialdasemalt on levimas komme süüdata hingedepäeval akendel küünlaid või võimalusel käia ka lähedaste kalmudel. Vanarahva uskumuse järgi tulid hinged neljapäevaõhtuti koju käima, neile kaeti laud, köeti saun ja valmistati asegi. Seda kõike muidugi mõõdukat vastuteenet oodates. Hingede ülesandeks jäi pererahva põllul ja karjal heatahtlikult silm peal hoida ning kurja ja kahju eest kaitsta. Miks ja kellele süütame aga oma kodude akendel küünlaid? Millise sisuga täidame oma kujutluse hingedest ja oma suhtluse ning toimingud nendega täna?
Usun, et oleme kirikuna õigel teel, kui pöörame näo, teod ja mõtte taas hingede poole. Tundub, et teod on mõtteid pisut ennetanud, kuid küll mõttedki järele jõuavad. Seda vajab kirik ise kui ka kogu meie sekulaarne kultuurikontekst. Silmas tasub pidada, et kui me ise ei tegele aktiivselt ja kuuldavalt mõtestamisega, siis ega see tegemata jää. Kas me aga hiljem rahul oleme, kui sootuks väljastpoolt sugenenud mõte ka kiriku õpetusele üle kantakse?
Iiri kirjanik Clive Staples Lewis on öelnud, et sul ei ole hinge. Sina oled hing ja sul on keha. Vahel tundubki, et meie poliitika, majandus ja suur osa massikultuurist kõnetab vaid keha, justkui hinge polekski. Õnneks on vastupidiseid näiteid. Kaks meie viimase aja sisukaimat filmi, nii Veiko Õunpuu «Püha Tõnu kiusamine» kui ka Rainer Sarneti «Idioot» püüavad riietada lahti inimese hinge. Rainer Sarneti filmis visualiseeritakse meile küsimus  hingest ja unustamisest koguni neoonkirjas, kus südamesse on paigutatud nukker meeldetuletus «Sa unustasid suudelda mu hinge».
Kelle hingedele siis mõelda hingedepäeval? Muidugi eelkõige nende inimeste hingedele, kes meie hinge on suudelnud ja sinna jälje jätnuina meis edasi elavad. Õiglane on pidada oma palvetes ja mõtetes meeles ka sõdurite hingi, kes on andnud oma elu selle nimel, et hoida sõda ja kannatused kaugel meie hingedest. Ja mis peamine, tuletagu hingedepäev meile meelde, et lahkunud hinge on väga raske suudelda. Hoidkem just praegu neid hingi, keda Jumal on meie kõrvale usaldanud, ja täitkem nad armastusega seni, kuni on antud õnne ja võimalust nendega koos viibida. Viimaks ütleb ju pühakirigi, et mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju. Või nagu Epikuros on öelnud: «Keha kannatab ainult oleviku pärast; hing kannatab mineviku, oleviku ja tuleviku pärast.» Ärgem unustagem siis kannatusi vähendamast ja püüdkem õppida suudlema ka inimhinge.

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan