Armas rahvas on kutsutud armastama

Head uut kirikuaastat, armas rahvas!

Uus kirikuaasta algab, nagu ikka, ootusäreva tonaalsusega. Mõne päeva eest on üle maa süüdatud advendituled. Kauplustest, raadiost ja siin-seal kirikutestki kostab juba jõululaule. Emad-isad mõtlevad, mida kõike on veel tarvis hankida ja kuhu minna, et lastel ikka tore oleks. Valmistutakse pidama jõulupidusid, sätitakse paika dekoratsioone jne. Kõige seesuguse kaudu püütakse sel aasta pimedaimal ajal leida üles imelist jõulurõõmu, mis ju kusagil ometigi peituma peaks. Elukogemus näitab siiski, et püüa kuidas tahad, pelgalt välistest vahenditest ei piisa selleks, et seesmist ärevust rahustada ja nukrust rõõmuga asendada.

Rahu ja jõulurõõmu leidmisele aitab kaasa see, kui õnnestub veeta n-ö kvaliteetaega oma kallite inimestega. Kui leitakse võimalusi tõesti olla koos, muretsemata samal ajal kõige pärast, mis veel ostmata või tegemata. Kõigil ei pruugi see paraku õnnestuda. Mõni ei oska, teine viibib geograafiliselt ebasobivas paigas, kolmandal on mõni muu takistus ees.

Rõõmu valmistab teadmine, et oleme kellelegi armsad. Et meist hoolitakse ja meiega soovitakse tegemist teha. Seda rõõmu on võimalik leida isegi üksinda kodus ajalehte lugedes. Seda rõõmu pakub kogu jõuluevangeeliumi keskne kuulutus: selle jõulurõõmu allikas, mille kõrval kõik muud rõõmud kahvatuvad nagu hubisev küünlaleek suvepäeva päikesepaistes – nimelt teadmine, et Jumal, meie Looja, meid imeliselt armastab. Et me oleme tema silmis armas rahvas – ja igaüks isiklikult ka.

Iga lapse sünd on helge ja hea, kuid Jõululapse tulek on seda veelgi enam, sest see sündmus on ühtlasi Jumala armastusavaldus meile. Piiritu ja igavene Jumal armastab meid nii väga, et on valmis ise saama üheks meie seast, võtma orja kuju (Fl 2:7), andma end meie meelevalda ja nägema vaeva kuni surmani, et meile anda Jumala laste võrratu seisus ning teha võimalikuks rikkumatu osaduse taastamine.

Vanas Testamendis prohvet Sakarja raamatus öeldakse (9:9): „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“

Nii tuleb meie juurde see Jumala armastuse avaldus – ja nõnda tulles õpetab ta meile veel mõndagi üpris olulist. Kuningas, keda oodatakse, ei ilmu suurejooneliselt ega vägevalt, vaid alandlikult, eesli seljas. Pealegi veel laenatud eesli seljas. See on meeldetuletus, et suurimad asjad elus ei pruugi alati tulla kõige suurejoonelisemal kujul. Kui jääme ootama ainult uhkeid, suuri ja kalleid asju, võime päris elu üldse maha magada. Sageli on just lihtsad, tagasihoidlikud hetked need, mis kannavad kõige sügavamat tähendust.

Advendiaeg julgustab meid võtma tõsiselt, leidma rahu ja rõõmu justnimelt lihtsates asjades, just nagu alandlik Kuningas tuli lihtsa eesli, mitte uhke sõjaratsu seljas või aulises kaarikus. Advendiajal kuuskedel, akendel ja mujalgi süüdatavad küünlad on väikesed ja võiks ju mõelda, et mis kasu neist ongi – ei ole nad ju sugugi nagu nood võimsad prožektorid, mis suudavad korraga terve õue valgeks muuta. Milleks neid üldse süüdata?

Ent siiski: olgugi väikesed, on neid pisikesi advenditulukesi samas palju ning nende ühine sära sel aasta kõige pimedamal ajal kõneleb meile ühtlasi neist loendamatuist väikestest imedest, millega Jumal meid oma armastuse avaldusena veel tänagi igal hetkel ümbritseb. Kutsub meid märkama sedagi, et meil, armas rahvas, on igaühel võimalik pimeduse peletamiseks ka oma panus anda.

Selleks ei pea jääma ootama mingeid erilisi olukordi, kus avaneb võimalus korda saata suuri kangelastegusid: just oma igapäevase elu väikestes valikutes heatahtlikkust ja isetust üles näidates loome üheskoos maailma helgemaks paigaks. Me ei tohi peituda selleilmse pooltarkuse taha, et keegi kusagil mujal teeb nagunii midagi palju suuremal skaalal ja meie väike panus jääb selle kõrval liiga napiks, et väärtuslik olla. Tühjagi! Meie asi on teha hästi seda, mida suudame, küllap Jumal juba suudab ülejäänu eest hoolitseda.

Soovin kõigile Eesti Kiriku lugejatele õnnistatud advendiaega, täis Jumala armastuse kogemist, rõõmu väikestest heategudest ning tarkust leida aega tõeliseks koosolemiseks Jumala ja ligimesega. Olgu advendituled, mille kuma neid nädalaid valgustab, meeldetuletuseks sellest, et me kõik oleme armsa rahva liikmed, keda Jumal piiritult armastab, ning et meist igaühe kutsumuseks on olla valgustajad siin muidu nii hämaras ilmas.

Toomas Nigola

kolumnist