Armastus asenduskodus

Paar nädalat tagasi sai minust ristiema. Eriliseks teeb selle sündmuse see, et minust sai ristiema asenduskodus kasvavale lapsele. Olen selle lapse kasvataja olnud viimased kaks aastat. Bioloogiline ema ei ole lapse vastu eriti huvi tundnud. Ka nüüd, kui oli lapse sünnipäev, ei tulnud emal see meeldegi. 

Lapse soov saada ristitud tuli ilmsiks pisut enne jõule. Olime temaga käinud mõnes kirikus, osalenud teenistustel, palunud armulaual õnnistust. Aeg-ajalt tuli lapselt jälle küsimus, millal me kirikusse lähme. Kahjuks tegi viiruseaeg sellesse käimisesse mõned korrektiivid. Ja nüüd, kui oli tulemas 11. sünnipäev, tekkis küsimus, mida me sünnipäeval teeme, kuidas selle eriliseks muudame. Jõudsime ühisele mõttele, et sel päeval võiks toimuda ristimine. Mõeldudtehtud! Hea õpetaja Tauno Toompuu oli selle soovi täitmise juures abiks nii nõu kui jõuga. 

Asenduskodusse on sattunud need lapsed, keda kodus ei ole piisavalt armastatud. Armastuse kogemine peaks olema aga iga lapse sünniga kaasnev inimõigus. Jeesus on ju meid õpetanud armastama ligimest nagu iseennast. Asenduskodusse lapsi ei valita, nad satuvad sinna elu paratamatusena. 

Asenduskodu töötajatele võib tunduda veidi keeruline armastada võõraid lapsi, kes on sattunud nende kasvandikeks. Esiteks seepärast, et töötajate ja laste vahel puudub sugulusside, teiseks seepärast, et enamasti on need lapsed traumeeritud ja sellest tulenevalt võib nende käitumine olla agressiivne, ning kolmandaks – ühe peremaja töötajad peavad suutma moodustada ühtse tervikliku meeskonna, mis mõjuks lastele turvaliselt. Aga peame meeles pidama seda, et lapsed ise ei ole oma olukorras süüdi. 

Oma magistritöö tarvis tehtud uuringu tulemusena selgus, et need töötajad, kes on asenduskodusse tööle püsima jäänud rohkem kui viieks aastaks (mõni vastaja oli tööl juba 20 aastat), ütlevad nagu ühest suust, et ilma armastuseta seda tööd teha ei saa. Samas erinevatel koolitustel pööratakse armastusele minu arvates siiski teenimatult vähe tähelepanu. 

Armastuse all mõeldakse tavaliselt eelkõige sügavat kiindumust kahe inimese vahel või erakordset tunnet, mis laseb maailmal imelisena paista. Nende kahe inimese all mõeldaksegi pigem kahte täiskasvanut. Aga laps on samuti isiksus, mitte mingi asi, mida me tõstame ühest kohast teise, nagu meile mugav on, ja eeldame temalt meile sobivat käitumist. 

Ka laps tahab näha maailma imelisena. Ja seda võimalust saab luua eelkõige lapse kõrval olev täiskasvanu. Ehk siis armastus võib olla ka kiindumus lapse ja täiskasvanu vahel. See on selline armastus, mis toetab igakülgselt lapse kasvamist ja arenemist. 

Armastust väljendatakse lastele kõiges, mis vähegi võimalik. Kolm töötajat alustasidki sellele küsimusele vastamist sellest, et  armastuse väljendus on see, kui lapsed annavad positiivset tagasisidet. Ehk siis keegi tuleb toob sulle klaasi vett, kui sa ennast mingil põhjusel halvasti tunned; keegi aitab sul poekotid autost tuppa tassida; mõni suurem aitab väiksemal silma peal hoida; kui laps joonistab sulle südameid täis oleva emadepäevakaardi; lapsed tahavad olla peretöötajaga, mitte sõpradega … 

Armastus väljendub lastega suhtlemises, nendega käitumises, nendest hoolimises, nende mõistmises, nendele kaasaelamises. Aitad lapsel õppida nii, et see võib olla rõõm ja nauding, mitte kohustus. Kui laps käitub halvasti, siis tal on halb olla. Mõtlen, kuidas saan teda aidata. Oluline on ühiselt veedetud aeg nii kahekesi kui ka kogu perega koos. Armastus on see, kui sa tuled tööle ja tunned, et oled oodatud. 

Teadmine, et kolleegid teevad lapse kasvamise toetamiseks kõik endast oleneva, on lohutav. Mida kauem töötajad tööl püsivad, seda turvalisema ja stabiilsema keskkonna suudame nendele lastele luua. Seda paremini suudame neid aidata paraneda varase lapseea traumadest. Seda suurem on tõenäosus, et meie kasvandikud saavad tulevases elus iseseisvalt hästi hakkama. 

Aili Ilves,

hingehoidja