Armastus omal keelel

Horatius soovitas «Ars poeticas» (värss 388) hoida valminud teost enese käes kümmekond aastat ja avaldada alles seejärel. Äksi pastor ja Tartumaa praost Otto Wilhelm Masing tundis Horatiu­se loomingut. Tema soovitus Pärnu ametivennale Johann Heinrich Rosenplänterile on midagi muud: «Ebamäärase, niinimetatud raamatukaupmeheretsensiooni asemel tuleks iga eesti keeles ilmunud teost põhjalikult ja kriitiliselt analüüsida, niivõrd kui keele parandamine seda nõuab.» Selline arvustaja, kes vastaks Masingu tingimusele, peaks omakorda arvustust kinni hoidma.
Raamat ise ja keel tema sees
Mul on hea meel, et Ilmar Vananurm (1946) pole oma luuletusi kinni hoidnud ning nüüd on ta luuletuskogu «Vii üle vii» lugejate käes. See on ilmunud kirjastusel Hilanamoro ja trükitud Võrus. Kogu on ilusal paberil ning teda on illustreerinud Karmen Mae. Kui oleksin Äksi Masing, poriseksin ainult kirjakraadi ja tekstide paigutuse pärast leheküljel.
Igast poest teda osta ei saa ning autor ei ole rändkaupmees. Siinkirjutaja sai selle sõna otseses mõttes ukse eest: ümbrik koos pühendus­eksemplariga oli jäetud kodu lävele. Tahan öelda, et Ilmar Vananurme kogu hankimiseks tuleb näha vaeva ja küsimuseks võib jääda, kas see tasub ära.
Alati on hea teada teiste mõtteid nende keeles. See teeb maailma rikkamaks. Tõsi, see rikkus võib olla eripalgeline või ka mitmekihiline. Erinevus tuleb ilmsiks, kui võrrelda kaht luuletust, Hendrik Adamsoni «Mulgimaale» ja rahvalikku laulu «Viljandi paadimees». Viimases pole sõnagi mulgi murret, üle vee sõidetakse vaikides.
Adamsoni hümnis on minek üle vee olemas («ku Pikässillast üle saa»), kuid kõik toimub oma keeles. Oma keel tähendab eeskätt oma sõnu. Tänapäevane eesti ühiskond räägib väga tihti laenatud sõnadega, s.t reedab oma vaimset vaesust. Armastus võõraste sõnadega on aga võlts algusest peale.
Enn Vetemaa pööras pisut maailma, kui tema «Eesti näkiliste välimäärajale» (1983) oli lisatud PhD Veera Pino kirjutatud setokeelne resümee. Sealt alates ei saa enam välistada, et uurimistöö tulemusi saab avaldada ka väljaspool ühiskeelt, koguni hääbuvas keeles. Päris äsja on ilmunud Tartu ülikooli professori Tiit-Rein Viitso raamat «Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud» (Eesti Keele Sihtasutus, Tartu-Tallinn), milles üks uurimus on liivikeelne.
Jõest, mis on sild
Ilmar Vananurme luuletuskogu on dokument sellest, kuidas seto keeles on haaratav kogu maailm oma sügavuses. Õieti see ei ole valik luuletusi armastusest. Raamatu sisuks on inimese elukäik kaduvikust tulevikku. Antoloogiline on ses suhtes kogu lõpuluuletus «Vii üle vii». Nn kirjakeelde tõlgituna siis «Vii üle vee».
See on sõnamänguline pihtimus armastusest Lethe ja Styxi lähedal. Sõnamängulisus peitub selles, et kord tähendab sõna «vii» vett, kord tegusõna «vedama» esimest pööret «vean», kord hoopiski sellesama tegusõna oleviku kolmandat pööret «veab».
Eesti luulesse tõi motiivi sellest, kuidas voolav vesi võib tappa, Kreutzwald. Gustav Suitsu luuletuses «Ühele lapsele» (1909) Styx puudub, kuid on Lethe: «kuid vägitöö on / on – vilistades käia Lethe randa». Ilmar Vananurme luuletust võiks tõlgitseda kui sünteesi mõlemast, ent see pole õige, sest tal puudub tapmine. Tema «kodonõ uja», millele lisanduvad «ookean» ja «aomere», märgib tegelikult kokkukuuluvust mõlemal pool olemise piiri. Lahtiräägitumalt – «ma võtan su kaasa, sest me kuulume kokku, aga aeg võtab meid mõlemaid enesega kaasa niikuinii, üksnes selle vahega, et ta teeb seda pikkamööda». Sama motiiv on olemas ka Betti Alveril («Korallid Emajões») ja Paul-Eerik Rummol («Me hoiame nõnda ühte»). Ka Artur Alliksaarel («Kuskil ajajõe taga»). Ainult et Vananurmel ei ole traagikat. Aeg viib, mitte ei võta ära.
Söandaksin küll väita, et Ilmar Vananurme see luuletus on klassika.

Peeter Olesk