Astu alla!

Soovin jagada oma mõtteid mõnede arvude üle 2012. a EKNi väljaantud raamatus «Astu alla rahva hulka». Mind innustas Kaido Soomi artikkel «Eestimaalase kuvand ristiusust ja kirikust ja kristlusest». Selles leiduvad 2010. a sotsioloogilise uurimuse andmete tulemused ja analüüs aitavad koguduse töötegijail lahti mõtestada kogudusetöö prioriteete. Nagu autor ise kirjutab: «Otsin ennekõike vastust küsimusele, kuidas saavad kirikud ja kogudused religioonisotsioloogilise uuringu «Elust, usust ja usuelust» (EUU 2010) tulemuste analüüsi käigus esile toodud teadmisi oma praktilises töös kasutada.» Me tahame ikka tagasisidet, kui tähtis on usk inimestele. Uurimusest tuleb esile oluline võrdlus, millele peaks mõtlema. 2000. a oli usk 19%-le Eesti inimestest eriti tähtis. 2010. a uuring näitas, et usk on eriti tähtis vaid 4% küsitletuist ja 38% on väitnud, et usk pole üldse nende jaoks tähtis.
Millest tuleb selline muutus? Põhjusi on kindlasti mitu, aga üks neist on vanema generatsiooni kahanemine. Need inimesed, kes omal ajal said kodus ja koolis usulist kasvatust, on surnud. Enam ei anta kodus järgmisele põlvkonnale kristlikku kasvatust.
Mida me koguduse ja kirikuna saame teha? Meil on väiksed võimalused mõjutada usuõpetuse andmist koolides, olulisim on kutsuda koguduseliikmeid üles oma peredes ja kodudes rääkima usust ning edasi andma teadmisi, mida oleme ise õppinud või vanematelt kuulnud. Jätkuma peaks dialoog haridusasutustega usuõpetuse teemal. Erakoolid annavad head eeskuju, aga me ei saa jätta kõrvale koostöö otsimist riiklike õppeasutustega. Üks kolleeg oli kord küsimuse ees, kas minna kooli aastapäevale või mitte. Ta sai selguse, et me ei saa endale sellist küsimust esitada, kuna meile on antud käsk «minge!», mis peaks meid alati julgustama oma kohust täitma. Minema maailma keskele.
Järgmisena köitis mind konkreetsem, vanusega seotud valdkond. EUU 2010 näitab, et 15–20aastastest noortest ainult 2,6%-le on usk eriti tähtis. Eakate rühmas (60–74 a) on see näitaja 5,4%. Need protsendid on tõsist muret tekitavad. Ühtedel on elu alles ees ja oleks õige aeg kujundada püsivad väärtushinnangud, teistel on need juba välja kujunenud. Kuidas saame olukorda positiivsemaks kujundada? Kogudusetöö on tervik, kõik valdkonnad olulised, kuid olukorras, kus lähiajalugu on usutraditsiooni tõsiselt hävitanud, peaksime seadma prioriteete. Misjonikeskuse kaastööline Ester Paenurm ütles rohke tööga toimetulekust rääkides, et kui tahame okstest luuda katki murda, tuleb murda okshaaval.
Koguduste päevad ja töökoosolekud ongi kohaks, kus töötegijatena saame kokku leppida, millele keskendume ja milleks ressursse otsime. Ressursid ei tähenda ainult raha, kõige tähtsamaks ressursiks on koguduseliige ja kaastööline.
Kolmas teema puudutab koguduse ja kiriku jaoks olulisimat tegevust, nimelt Piibli kasutamist igapäevaelus. Küsitlus näitab, et kogudusse kuuluvatest inimestest vaid 10% kasutavad seda iga päev ja 37% ei loe Piiblit kunagi. Kaido Soom juhib oma artiklis tähelepanu sellele, mida kogudus saab ära teha pühakirja kättesaadavaks tegemisel. Meie vaimulikena saame jutlustes, kõnedes ja piiblitundides innustada inimesi Piiblit lugema ja ka ise eeskujuks olla. Kogudustes on vähe töötegijaid, sest vähe on neid, kes Piiblit kui ristiusu ainsat pühakirja armastavad ja uurivad. Piibli lugemisest ja tundmisest saame elus juhiseid ja innustust, et vastutust võtta. Naabermaade kirikutöö praktikast näeme, et rahva piiblikoolid on oluline taimelava, kust sirguvad teoloogid ja koguduste vaimulikud ning töötegijad.
Artiklist jäävad kõlama küsimused, millele tuleks otsida vastuseid. Kuidas tulemuslikult kõnetada kaasaja inimesi, arvestades vanust, arusaamu ja ootusi kiriku suhtes? Kui palju on suutnud kirik tegelda inimese kui tervikuga? Toodud protsendid ilmestavad olukorda, kus maksimaalselt panustatakse või ei panustata usule. Eestis peab märkimisväärne osa elanikkonnast usku oluliseks või veel mitte nii oluliseks, kuid nad ei salga usku. Koguduseski on erineva usulise arengutasemega inimesi. Lähtudes misjonikäsust on meil üks eesmärk: teha jüngriteks! Jünger on see, kellel on selgus oma kutsest ja kutsumusest. Ta vastab mõtlemata, kes ta on ja kelle perekonda kuulub. Sellepärast tõin nimetatud artiklist esile vaid neid arve, mis kajastavad maksimaalset panustamist. Sotsioloogiline uurimus kinnitab, kui vajalik on Eesti ühiskonnas töö, mida me koguduses ja kirikuna teeme.

 
Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja