Autoriteedi otsus
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 16. märts 2005 Nr 12 /
Möödunud nädalal teatas budistliku maailma üks suuremaid autoriteete ja Tiibeti eksiilvalitsuse juht dalai-laama, et ta ei taotle Tiibeti iseseisvust ning on valmis leppima selle jäämisega Hiina Rahvavabariigi koosseisu. Ehkki dalai-laama on korduvalt rõhutanud tiibetlaste vajadust laiendada autonoomiat ja soovinud muuta Tiibeti territooriumi rahutsooniks, tekib tahes-tahtmata mõte, et kas poleks võimalik Tiibeti täielik iseseisvus.
Minu esimeseks tutvuseks Tiibetiga oli lapsepõlves loetud Jeremei Parnovi raamat «Pronksnaeratus». Mäletan, et tundsin siis vaistlikult kummalist kahestumist autori müstikalembuse ja raamatut redigeerinud Linnart Mälli asjalike selgitavate kommentaaride vahel. Hoolimata raamatu küsitavast tasemest ning sellest, et ma ei küündinud Linnart Mälli selgituste mõistmiseni, jäi huvi Tiibeti vastu püsima.
Usun, et mõnigi on Tiibetit võrrelnud Eestiga. Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt sarnaneb Tiibeti okupeerimisega Hiina poolt, sarnaselt Nõukogude Liiduga nimetas Hiina toimunut aga rahumeelseks vabastamiseks jne. Sarnane on ka okupeerimisega kaasnenud areng ühiskonnas. Ehitati uusi linnu, linnaosasid, loodi koole, töökohti jne, kuid sellega kaasnesid immigrandid ning pinged rahvuste vahel. Väidetavalt on viimase kümne aastaga Tiibetisse ehitatud üle saja linna ja see ähvardab hävitada Tiibeti traditsioonilise kultuuri. Samuti on juba praegu Tiibeti pealinnas Lhasas tiibetlased vähemuses. Hiina invasiooni läbi elu kaotanud tiibetlaste arvu hinnatakse rohkem kui miljonile.
India põhjaosas asuvas Himachal Pradeshi osariigis Dharamsalas Tiibeti eksiilvalitsust juhtiva dalai-laama tegevus on läänes hästi tuntud. Eestit on ta külastanud kahel korral. Teda teatakse ka kui religioonidevahelise dialoogi edendajat. Sellega seoses võib meenutada dalai-laama ütlust, et teiste religioonide esindajatega saab ta millegipärast vahel paremini läbi kui omaenda õpetuse teiste koolkondadega. Paavstidega on ta mitmel korral mõistvas õhkkonnas kohtunud, ema Teresat võis tema arvates budistlikust seisukohast bodhisatvaks pidada. Küllap avatusest ja teiste kultuuride austamisest on tulnud ka dalai-laama vaieldamatu autoriteet.
Raske on suhtuda emotsioonideta Tiibeti okupeerimisse, võime seda vaadata populaarsest filmist «Seitse aastat Tiibetis» või lugeda dalai-laama suurepärasest eluloost «Vabadus paguluses». See okupatsioon on ülekohus, millega ei tahaks leppida. Ometi ei tekita dalai-laama väljaütlemine Tiibetist Hiina koosseisus tahtmist protestida, tema autoriteet on selleks liiga kõrge.
