Bernt Notke altariretaabel Püha Vaimu kirikus uurijate luubi all

Tallinna Püha Vaimu kiriku peaaltaril seisab uhke kunstiteos: nikerdatud ja maalitud tiibadega retaabel, mis valmis Bernt Notke töökojas 1483. aastal. See on üks vähestest kindlalt nimeka Lübecki meistri töökojast pärinevatest teostest – säilinud on kaks kirja Tallinna raele, milles meister soovib saada valminud ja üle antud töö eest välja maksmata jäänud tasu. 

Tööde käigust pühavaimu kirikus annavad ülevaate Hilkka Hiiop, Anneli Randla, Andres Uueni, Hannes Vinnal, Kristina Aas, Grete Nilp 

Kirjalike allikate kinnitusel on sama meistri teosed ka Lübecki toomkiriku võidukaare krutsifiksigrupp ja Aarhusi toomkiriku peaaltari retaabel. Tuntuimad Notke nimega seostatud tööd – „Surmatantsu“ maalid Tallinna Niguliste kirikus ja Lübecki Maarja kirikus (viimane on hävinud) – on talle omistatud vaid stiili põhjal.

Kahe tiivapaariga kappaltari keskmes on Püha Vaimu väljavalamise ehk nelipühi stseen. Troonil istuvat neitsi Maarjat ümbritsevad 12 apostlit ja nikerdatud tiibadel on rida Tallinnas austatud katolikuaegseid pühakuid. Esimese tiivapaari sulgemisel tulevad nähtavale maaliväljad, millel on esitatud neli stseeni Kristuse kannatusloost ja neli püha Elisabethi legendist. Teise tiivapaari maalidel kujutatud Kristus Valumehena ning vaeseid ja haigeid abistav püha Elisabeth olid mõeldud trööstiks keskaegse Püha Vaimu seegi asukatele.

Kuigi retaabel on meieni jõudnud peaaegu terviklikuna, on seda aegade jooksul korduvalt parandatud ja värskendatud. Juba 1625. aastal on kiriku arveraamatu järgi makstud maalija Paul Blomele „altari renoveerimise eest“. Ühe apostli kujul on käes raamat, millele on lisaks 1626. aastale märgitud ka 1815. aasta renoveerimine. 

Esimesed tänapäevased restaureerimistööd toimusid 1964.–1986. aastal Moskva spetsialistide käe all, kuid need jäid pooleli. 2009. aastal konserveeriti väiksema tööna retaabli pealdises olev Maarja kroonimisstseeniga tabernaakel.

2019. aastal hakati ette valmistama projekti, mille eesmärk on retaabli erinevatel aegadel ja erineva metoodikaga alustatud, aga pooleli jäänud konserveerimistööde ühtlustamine ja lõpetamine. Paralleelselt tehakse põhjalikud ja innovaatilised uuringud, et saada rohkem teada teose loomisel kasutatud materjalide ja tehnikate, samuti retaabli hilisemate muudatuste kohta. Samal ajal dokumenteeritakse ajaloolise teose seisukord ja kahjustused. Kogu teavet esitletakse uudsel moel avalikul veebilehel, et sellest saaksid osa huvilised nii Eestis kui ka välismaal.

Mis on tehtud

Konserveerimistööd algasid altariretaabli põhjaliku vaatluse ja seisukorra fikseerimisega: 2020. aasta sügisel istusid Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala tudengid SA EVM Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskuse Kanut konservaatori Kristina Aasa käe all mitu kuud külmas kirikus tellingutel ning registreerisid detailselt kõik teose tehnilised nüansid.

Nende tööde käigus märgiti digitaalses kaardistusprogrammis üles iga puuduv ja lahtine detail. Uuringute tulemus võeti kokku mahukas aruandes, mis võimaldab täpsemini hinnata objekti konserveerimisvajadust, annab põhjendatud aluse konserveerimistööde läbiviimiseks ning sellele tuginedes aitab tulevikus koostada altariretaabli erinevate osadele (skulptuurid, maalid) võimalikult detailsed konserveerimiskavad. Lisaks eemaldati pindadelt lahtine tolm ja mustus.

COVID-19 piirangutest tingituna toimus uurimisprojekti suur avalöök planeeritust hiljem, 2021. aasta septembris nädalase töötoana. Seminarides, loengutes, uuringutes jm osales kümneid inimesi tudengitest spetsialistideni, huvilistest uurijateni. Keskenduti eelkõige neljale skulptuurile: Filippusele, Ristijale Johannesele, pühale Elisabethile ja nn Donaatorile, kes tõsteti paremaks ligipääsuks altarikapist välja. Lisaks olid vaatluse all retaabli tiibadel olevad maalingud, millele tehti osalised uuringud. 

Uuringute käigus valmisid skulptuuride 3D-skaneeringud ja kogu retaabli fotogramm-meetriline mudel. Sellel on suur väärtus nii kappaltari seisukorra dokumenteerimisel kui ka altari edaspidisel tutvustamisel avalikkusele.

Retaabli tiibade maalitahvlid ja osa skulptuure pildistati infrapuna- ja ultraviolettvalguses. Infrapunavalgus tõi alusjoonise ja maalingukihtide võrdluses esile mitmed muudatused, mis ilmestavad otsivat loomingulist protsessi. Näiteks tuvastati alusjoonisel kolm erinevat „käekirja“, mis võiksid kinnitada eri meistrite koostööd Püha Vaimu retaabli juures.

Ultraviolettpildistamine võimaldas hästi välja selgitada nii varasemate restauraatorite töö kui ka erinevad kahjustused. Välja joonistus ebaühtlane lakieemaldus maalitahvlitel, samuti krunditäited ja retušeeritud alad. Nendel on väärtus tulevasele konserveerimistööle.

Koos maksu- ja tolliameti spetsialistidega tehti röntgenuuringud, mis võimaldasid heita pilgu skulptuuride sisse – uurida nende ülesehitust, kinnitusmehhanisme ja hilisemaid parandusi. 

Värvikihtide uurimine ning pigmentide määramine koos Eesti Keskkonnauuringute Keskuse ja Tartu ülikooli analüütilise keemia instituudiga andis esialgsed teadmised originaalteoses ja hilisemates restaureerimiskihtides kasutatud materjalidest. Paljudes kohtades joonistus välja kaks ülemaalingukihti, mis suure tõenäosusega vastavad retaabli 1625. ja 1815. aasta värskenduskuuridele. 

Paljulubavaid tulemusi andis puitmaterjali dendrokronoloogiline uurimine koos Tartu ülikooli spetsialistidega. Ühel skulptuuril, nn Donaatoril oli säilinud puidu välimine kiht ehk maltspuit, mis võimaldas üsna täpselt määrata puidu langetamise aja ja koha – see vastab retaabli teadaolevale valmimisajale (1483). 

Aastarõngaste ridade võrdlusest selgub, et nikerdamiseks kasutati värsket puitu; ja mis veelgi huvitavam – puit oli kohalik, tegu polnud mitte nn Balti tammega Poolast, vaid kohaliku Lübecki ümbruse puuga. Seda, et Lübecki nikerduskunstis kasutati värske puiduna kohalikku tamme, on kooskõlas teiste Notke töökojale omistatud tööde uuringute tulemustega. Veelgi enam: selgus, et meie skulptuuride puit pärineb Lübecki toomkiriku võidukaaregrupi skulptuuride puiduga samast, Lübecki-lähedasest tammemetsast. 

Mis on teoksil

Selle aasta 23. märtsil tõsteti neitsi Maarja figuur altarist välja, pakiti ja viidi turvaliselt mõnisada meetrit eemal asuvasse konserveerimis- ja digiteerimiskeskusesse Kanut. Seal asetati skulptuur esmalt keskkonnaga harjumiseks kliimakasti, kuna Maarja oli harjunud külmemate ja niiskemate oludega kirikus ning liiga kiire õhuniiskuse vähenemine võib tekitada vanale puitskulptuurile kahju. 

Maarja jõuab koju tagasi selle aasta jõuludeks, enne seda läbib figuur konservaatori käe all põhjaliku puhastuskuuri. Millimeeterhaaval eemaldatakse skulptuurilt paks mustuse- ja tolmukiht. Ka Maarja näole ja kätele hilisematel aegadel kantud kaks ülemaalingukihti eemaldatakse. Kõiki neid töid tehakse läbi mikroskoobi mitmekordse suurenduse, kusjuures üheks abivahendiks on näiteks inimese silmaoperatsiooni jaoks mõeldud imepeenikese teraga skalpell. Pärast puhastustöid kantakse skulptuurile õrn lakikiht, mis samal ajal värvipindu nii ühtlustab kui ka kaitseb.

Kui kõik eelnev saab tehtud, tuuakse Maarja oma troonile tagasi, mille järel on juba kõigil võimalus konserveeritud figuuriga tutvust teha.  

Mis edasi?

Kuhu ja millal tahame projektiga jõuda? Lähitulevikus plaanime avada kõigile ligipääsetava veebilehe, kus saab blogi vormis lugeda meie igapäevastest tegevustest ning jälgida, kuidas läheb Maarjal. Lisaks paneme seal välja kõik oma senised uurimistulemused, mille abil saavad huvilised avada virtuaalselt altari tiibu, vaadata ise põnevaid peidetud alusjoonistusi, manada esile altari ja skulptuuride 3D-mudelid jne. 

Unistades suurelt ja globaalselt on projekti kaugem perspektiiv laieneda võimsaks rahvusvaheliseks uurimisprojektiks, kuhu on kaasatud teised Notke töökojale omistatud tööd ning uurijad tervest Euroopast. Ja mis ehk kõige olulisem – plaan on ühel hetkel pakkuda ka Püha Vaimu kirikuruumi tundlikku virtuaalset lahendust, mille abil saavad külastajad kiriku, Eesti ja maailma ühe olulise kunstiteosega lähemat tutvust teha.

Pildigalerii: