Birgitta festival: baleriinid, mungad, veoautojuhid

Pirita kloostri varemetes toimub 11.–20. augustini muusikateatri festival, tänavu juba kaheksandat aastat.

Produtsent Heili Vaus-Tamm meenutab eelmisi festivale ja räägib, mis on sel aastal uut.
«Need müürid on talletanud palju palveid, traagikat, lootust. Me ju läheme 15. sajandi müüride vahele, tollesse ajastusse sisse. Need seinad on kuulnud igasugustest inimlikest pahedest ja nõrkustest. Kloostrisse mindi ka ju, nagu Bornhöhe ütles, oma haavatud südant põletama. Keda pandi vägisi kloostrisse, kes läks, kui surm ähvardas. Ja kõike seda teab see paik. Ma usun, et seda aduda on oluline nii publikule kui ka esinejale. Tihtipeale annab kloostris esitamine teosele justkui uue tähenduse – Pirita müürid on muutunud kord Siberi vangilaagriks, kord Buenos Airese tänavateks,» mõtiskleb Heili, kui palun tal sõnastada, mis on see, mis Birgitta festivali teistest eristab.

Olustik tingib žanri ja loob seda
«Artistid ütlevad, et Pirita miljöö on nende jaoks ülimalt oluline – kloostriruum on neid üllatanud, teisiti tundma pannud,» jätkab ta. «See on mõjutanud isegi eksootilisi esinejaid, kellele kristlik kultuuriruum ja selle tunnetus võõras. Ei ole tegemist lihtsalt ajaloo meenutamise festivaliga, vaid ajaloo vahetu kogemise võimalusega. Publik saabub etendusepaika läbi keskaegse kalmistu, üle terrassi, mis on olnud muistne pühitsetud ruum. Ja lõpuks pole ka tüüpilist lava-publiku vastandust. Papist dekoratsioonide asemel on nii esinejate kui publiku ümber samad keskaegsed müürid.»
«Peale miljöö on meil ainulaadne ka kava. Alati on programmis midagi uut, mida varem pole Eestis esitatud,» läheb ta uuele teemale. «Üheks eriliseks kloostrifestivali žanriks on ajaloolis-religioossed lavastused maailma erinevatelt rahvastelt. Peab kohe ütlema, et see on kõige raskemini leitav žanr. Lavastus peab olema piisavalt tõsine ja filosoofiline ning ka suurele lavale sobiv. Kui väga head pole, jääb see žanr näitamata. Aastaid meenutatakse Taiwani etendust «Ookeani hääl» sisemise rahu leidmisest kaose tingimustes. Huvitavad olid ka Kanada indiaanlaste pühad rituaalid. Sel aastal olid kaalumisel Jakuudi eepos ja Lõuna-Aafrika põlisrahvaste etendus, kuid need kumbki ei jäänud sõelale pidama.»
Heili märgib ka, et kõige raskemad organiseerimistööd ongi nn eksootiliste esinejatega seotud, neil on omad nõudmised. Kas tahab igaüks eraldi elektripliiti, et sobivat sööki keeta, või nõuavad lavale 28 plusskraadi Celsiuse järgi, mida meie kliimas pole nii lihtne saavutada, eriti õhtutunnil. Veel on tõrjutud ja väheesindatud väikerahvaste tundlikkuslävi ülimadal, nad pole vabad hoiakust, et suur valge inimene on kõiges halvas süüdi, mis neile juhtunud, ning nüüd on sellesama valge inimese rahakoti püha kohus ülekohut natukehaaval kinni maksta.

Kultuurivastanduse olukorras
«Alles pärast pikemat vestlust õnnestub leida silmside, alles pärast Eesti ajaloo jutustamist, kus rõhuasetus on samuti raskel minevikul, tekib teatud piirini leebumine. Peame veel veenma, et mitte kõik Euroopa rahvad ei ole ühtviisi suured rahakassad. Aga et keelebarjäär on päris suur, siis kummitab igal sammul möödamõistmise deemon ja alati ei õnnestugi hingelist lõimumist luua.»
Arvestada tuleb veel tuhandeid pisiasju, millest hoopiski väikseim pole ilm. «Ükskord olime Pirita laevakapteniga pidevalt telefoniühenduses, sest kloostris sõna otseses mõttes ringilendavatele artistidele oleks üle teatud pallide küündiv tuul olnud eluohtlik.» Birgitta festival leiab ju aset vabas õhus, kuigi nüüd juba selleks paigaldatud vihmakindla katuse all, kuid tugev tuul raputab konstruktsioone ikka. Tuul oli ohtlik vaid sakslaste lennumasinatele, publikule ja lauljatele see tähtsust ei oma.
Valgustust saab Eestimaa suves paigaldada vaid öösiti ja nii käib festivalitöö vajadusel 24 tundi päevas, kuni ärakukkumiseni. Ka inimtüüpide galerii, kellega korraldajal suhelda, ja edukalt suhelda(!) tuleb, on ülimalt lai – eri riikide saatkonnad, tolliametnikud, veoautojuhid, transporditöölised, tundlikud ja kapriissed artistid.

Kõlavad oratooriumid
Kloostrifestivali teine iseloomulik žanr on lavastatud oratooriumid. Mai Murdmaa lavastuses ja Marimaa balleti, meie kooride ja orkestri ning rahvusvaheliste solistide esituses näebki festivali avapäeval kaht Carl Orffi oratooriumi. Festivali märksõna on «koostöö» – lisaks marimaalastele on meil ühisetendusi välja toomas ka inglased. Garsington Opera mõtestab meie publikule uuesti lahti «Don Giovannit». Miks ta oli selline, mööda naissuhteid libisev?
Paar aastat tagasi festivali külastanud Hispaania flamenkoteatri lähenemine oli selline, mis toetub lapsepõlve psühholoogilisele analüüsile. Nimelt et don Juani ema suri teda sünnitades ja ta jäi elu lõpuni ema ning ka naises emaarmastust otsima. Inglise ooperi rakurss on lavadekoratsioonidest moodustunud labürindil – et tegelased ekslevad väljapääsmatus labürindis, kust vaid teispoolsusse läinud Komtuur peategelase välja rebib.
Põnev peaks olema Marimaa balletitrupi esitatud «Esmeralda». Sobib miljööga, sest tegevus leiab aset ju sakraalehitise müüride vahel, mida muide tuuakse publikuni teatrivalguse, mitte paigaldatavate dekoratsioonidega. Lavastus näitab veenvalt keskaja mõtteviisi nõrku kohti, mis viisid Esmeralda hukule.
Teatrielamust ootame ka Moskva Pokrovski-nimelise kammermuusikateatri etenduselt «Nina», kus Gogoli irooniat annab edasi Šostakovitši groteskne muusika.

Muusikaline huumor
Noored muusikalise huumori viljelejad Iisraelist on sel aasta taas oodatud. Ooperi süžee räägib enamasti kurba lugu, pakub traagilist kaasaelamist, probleeme, lahendamata otsi, mille üle kodus veel mõelda ja tunda. Iisraellaste etteaste tähendab muud.
Voca planeedi elanike laev maandub Maal, sest kütus saab otsa. Kosmoselaeva saab tankida vaid muusikalise energiaga ja seda nad otsima hakkavadki. Väga paljudes riikides esitatud sõu kaasab alati ka publikut, nii et igal maal töödeldakse džässivõtmes lisaks Bachile ja biitlitele ka selle maa muusikat.
Heili selgitab: ««Tulnukad» on väga andekad muusikud, kohe hoobilt teevad nad igale meloodiale seade, esitavad äratuntavalt, ent omas võtmes. Nende laeva kütuseks kõlbavad kõik viisijupid vanamuusikast popini. Vaimustava häälevaldamisega vokaalansambel võlub ja naerutab publikut ka pille jäljendades. See on fantaasiarikas, kerge, naljakas, hea. Otsekohe saab publik osaks nendest, tekib helge rõõm osalusest. Nende roll näib lihtne, kuid, juhin tähelepanu – head nalja teha on tunduvalt keerulisem kui tõsiselt rääkida.»
Juune Holvandus

Birgitta festival
11.8 kl 20 «Carmina Burana», «Aphrodite triumf»
12.8 kl 20 «Esmeralda»
13.8 kl 20 «Nina»
14.8 kl 20 «Mantel», «Gianni Schicchi»
17.8 kl 20 «Don Giovanni»
18.8 kl 20 «Don Giovanni»
19.8 kl 20 «Voca People»
20.8 kl 20 «Voca People»