Jõulusõime aeg – igaviku sekund
SUUR LUGU
/ Autor: Loone Ots / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 17. detsember 2025 Nr 46 /
„Christus natus est!“ kuulutab kukk keset ööd. „Ubi, ubi, ubi?“ lähevad ärevile kanad. „In Betlehem! In Betlehem!“ teavad lambad. „Eamus! Eamus!“ hüüab eesel nii valjult kui vähegi suudab. Kristus on sündinud. Kus? Petlemmas. Läheme ometi sinna! Nii kõlab tõlkes keskajast tuntud vestlus pühal ööl, mil ka loomad oskavad inimkeelt.
Evangeeliumidest on Jeesuse sünni öö kirja pandud ainult Luuka omas. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. (Lk 2:7) … Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat. (Lk 2:12) Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. (Lk 2:16)
Jumala tahtel on see paik aga ülendatud tema Poja sünnipaigaks. Meie, inimesed, võime ainult mõtiskleda, miks.
Kas nende sõnade pärast ongi Luuka sümboliks valitud härg? Ikoonilisel pildil, kus vastsündinud jõululaps uinub sõimes, näeme tihti nii härga, lammast kui eeslit. Loomad on osalised pühimast pühimal sündmusel – nad näevad, kuidas kõiksuse Jumal sünnib inimesena.
Kas Jeesus sündis laudas?
