Credo quia absurdum

«Usun, sest see on absurdne!» – just nii kõlasid Tertullianuse sõnad varakristlikul perioodil; nüüdisajal ei julge seda nähtavasti korrata ka kõige tõsiusklikum vaimulike seast.
Kuid sõnad, mida see kirikuisa kuuldavale tõi, on vabastuse sõnum, mis haakub nii usupuhastuspüha kui traagilise pantvangidraamaga Moskvas, neid kahte omavahel seostamata. Absurdist on kirjutatud tõsiseid filosoofilisi töid ja menukaid novelle, selle abil on üritatud põhjendada maailmavaadete konfliktsust ja kummutada skolastikat. Kuid siin ta on ja kummitab meid nagu vana haige naine oma lõhkiste kalossidega.
Kui hiline keskaeg oma hüperloogiliste aruteludega Jumala küünemustuse teemadel oli jõudnud teoloogilisse absurdi, oli vaja midagi lihtsat. Kasvõi paradoksi, puhastamaks teed kristlikule voorusele oma lihtsuses. Eestlastele pole kunagi olnud omane keeruline teoloogiline aparatuur. Siirad veendumused usust ilma liigse ornamentikata aitavad näha teist isikut, rahvust ja kultust nii, nagu need on. Lausete ilutulestik tihti näiliste tõdede kaitseks, nõelateraviku otsas istuvate inglite või seeravite silmapaaride üle tekitavad osapooltes tihti seda ängistust, mille katkestamiseks tahaks raiuda Gordioni sõlme. Hea, kui sõlmkohaks pole religioossed veendumused, rahvused, riigidki.
Maailmas on täna kõik võimalik ja ühegi tõekspidamise vastu ei saa minna ristisõtta. Korrastatud ruumi teooria maailmavaatelise alusena on sama riskantne kui lebensraum Saksa natsionaalsotsialistide ekspansiooniideele. Tulemuseks on alati konflikt. Samas on mõttekaaslaste olemasolu ülimalt tarvilik, suutmaks taluda seda lämmatavat absurditunnetust, kuulates uudiseid Moskvast või jälgides CNN vahendusel reportaaže Lähis-Idast.
Poliitiline mõtleja Samuel Huntington kirjutas viis aastat tagasi paljusid pahandanud traktaadi tsivilisatsioonide kokkupõrkest, milles ta skitseeris tulevaste konfliktide eraldusjoone religioonide-, mitte riikidevahelisena. Teda sõideldi poliitika lihtsustamise ning ajalookäigu liigse determineerimiskatse eest. Kuid jälgides tänast päeva, tuleb kurbusega nentida, et tema ootamatu, kuid vaieldamatult kuri visionäärlikkus võib osutuda tõeks mitme kaasaegse mõtleja kiuste.
Kuid nii nagu hea Martin 1517 aastal doktoripromotsiooni disputatsioonis valib mõttekaaslaste koondamiseks lihtsustatud ristiteoloogia, nii peame suutma olema sama siirad oma sõprade ja mõttekaaslaste seas ka meie. Kas meid seejärel narriks, purjus sakslaseks või traditsioonivihkajaks tembeldatakse, pole hoopiski oluline.
Laskem teoloogilised vaidlused õpetatud meeste vahel toimuda ning sõidelgem neid selle eest, kui nad oma keerulisi arusaamatusi meie maailmavaate alusiks tahavad tsementeerida. Sealt ei tule muud kui vihkamist ja arusaamatust treenimata intellektide vahel. Lihtsus on tarkuse alus ja vooruse nurgakivi. See on sõnum, mida me taas kord varakristlikust perioodist tänasesse päeva üle peaksime tooma. See on lex naturalis – loomulik hea tahe, mis ei tapa, ei varasta ega vägista.
Jaan Tepp