Demokraatia on kristlik, või teda ei ole

Mida peaksime ette võtma mugavusdemokraatia kriisis ja sellega kaasnevas väärtuste hajumises? Vajame realistlikku, ausat arusaama meid ümbritseva maailma tegelikust seisundist. Meenutagem kardinal Ratzingeri diagnoosi: „Euroopa on haige“. Midagi pole kindlat, kui kodanikel endil jääb vajaka põhilisest – elu mõtte, väärtuste ja vastutuse konkreetsest tunnetusest. Üks on selge – jätkuv prioriteetne panus kindlale progressile, üha paremale elule on meie keerukas eksistentsis kõige küsitavam käik. Sellist voluntaristlikku lootust ei õigusta teadaolevas ajaloos miski. Juba 18. sajandi lõpul analüüsis šoti ajaloolane Alexander Tytler demokraatia ja vabaduse progressi mitte lineaarse tõusuna, vaid tsüklina. Tsüklina, mis algab orjusest. Selles seisundis tekib vaimne usk nagu juutidel Egiptuse vangipõlves. Vaimne usk kasvab suureks julguseks astuda välja tõe ja vabaduse eest – näiteks 20. sajandi lõpu Eestis.

Selline julgus viib reeglina vabadusele. Vabadus, nagu osutab Lääne demokraatiate kogemus, kasvab jõukaks heaoluks. Edasi saabub arengus kriitiline punkt. Jõukas heaolu degenereerub isekuseks. Isekus omakorda mandub peatselt mõnusaks kõikesallivuseks – moraalseks relativismiks. Järgneb oma egodesse üha enam kapselduvate atomiseerunud indiviidide apaatia staadium. Viimane suubub vormiliselt vabade, kuid passiivseiks tarbijaiks muundunud kodanike sõltuvusse välistest teguritest nagu riigi abi. Ja siit järgneb vaikne märkamatu potsatus tagasi orjusse, mis võib omandada ka maheda, vaimse iseseisvuse kaotanud kodanikele tuge ja turvalisust tõotava diktatuuri ilme.

Niisugust diktatuuri ei pruugi märgatagi, kuivõrd individuaalseile hobidele keskendunud inimesed on minetanud olulise osa perspektiivitajust kui ka analüüsivõimest … Ometi, sõjad, looduskatastroofid ning surm saadavad meile ka virgutava sõnumi, sundides ikka ja jälle tõstma pilku iseendasse sulgunud egolt. Meenub kunagi hommikul vanalinnast Toompeale tööle kõndides pilku püüdnud grafiti „Ärka üles! Aeg on surra!“. Tõeline hirm peaks olema mitte füüsilise kesta kadumise, vaid tõelise elu mahamagamise ees.
Hetkel oleme jõudnud eriti kriitilisse arengujärku. Palju ohtlikum kui sõda, majanduslangus või COVID on vaimne viirus, mis enneolematu agressiivsuse ja purustusvõimega üle maailma levib. Kõnealune viirus pole midagi uudset. Kuid olukorras, kus ühiskonna vaimne ja moraalne organism on mõnusa kõikesallivuse ja moraalse relativismi kasvuhoones enneolematult nõrgenenud, omandab vasakliberaalseks tituleeritav viirus surmava vaimse pandeemia jõu.

See viirus kerkis räigelt esile 1968. a Prantsuse üliõpilasrevolutsiooni päevil, leidis viimase vaibudes peidupaiga ülikoolides, kasvas seal väikestest äärmuslaste gruppidest domineerivaks progressiivseks ideoloogiaks, nakatas järgnevalt peavoolumeedia ning on tänaseks asunud üle võtma poliitikat. See tähendab, et veel mõnikümmend aastat tagasi tähtsusetuiks peetud äärmuslaste radikaalseid ideesid on asutud mitmel pool vormima tervet ühiskonda kohustavateks seadusteks. See tähendab enamuse allutamist ideoloogilisele vähemusele.

Olukord on märksa tõsisem, kui võiks arvata. Käimasolev äärmuslaste rünnak on süsteemselt suunatud senise ajalookäsitluse, traditsiooni, religiooni, püsiväärtuste, perekonna, abielu, soorollide ning tervikliku elukäsitluse radikaalsele revideerimisele ehk lõppsihina – tühistamisele. Uusvähemuste õiguste ettekäändel on kuulutatud sõda kogu senise ühiskonna alustalade vastu. Moodsa sallivuse kultus on kasvamas äärmuslikuks sallimatuseks kõige traditsioonilise suhtes. Urmas Reinsalu, Eesti juhtpoliitikuid, sõnastas toimuva suhtes programmilise järelduse: „see, mida lähiminevikus peeti äärmusluseks, on täna saamas normaalsuseks. Ning mida varem peeti normaalsuseks, on kuulutatud äärmusluseks“. Juurte, kultuuri ja ajaloo järjepidevuse ning elu transtsendentse mõtte kaotamises nähakse vabanemise uut ja lõplikku staadiumi.

Midagi pole fataalset. Meie elu ümberkorraldajate agressiivne grupp on selges vähemuses. Probleem on pigem normaalse enamuse seas valitsevas segaduses, milles paljud tunnevad endid sunnituina uue modernsusega muganema. Kuulutatakse ju kõigist kanaleist ja võrgustikest, et just niisugune olevat inimkonna vabanemise progressi uus nägu. See uus nägu on võõrastav, isegi võigas, kuid mida teha? Ei soovita ju ajast maha jääda, endast vanamoodsat muljet jätta. Iseäranis kirik on progressiivse kampaania kasvava surve all. Kuid olgem realistid: meilt nõutav muganemine ja ajakohastumine ei suuda äärmuslasi kunagi rahuldada. Iga järeleandmist saadab kommentaar – lõpuks ometi ka nemad, aga ikka liiga vähe … Radikaale rahuldab üksnes kiriku täielik sisuline kapituleerumine.

Mida vajame, on täpselt vastupidine. Pauluse selge juhtnöör kirjas roomlastele (12:2) kõlab igivärskelt: „ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik“. Otto von Habsburgi sõnul tõendab valitsus, samuti kirik oma legitiimsust üksnes kindlameelsusega öelda otsustaval hetkel ka „ei!“. Tema veendumuse järgi on kõige olulisem ületada masendav lüüasaamise vaim, mis paneb kristlasi tundma endid nurka surutud vähemusena. „See ei tohiks olla nii ju lõpmatult raske … Me ju teame, et meile on antud Tõde Jumala poolt, me ju teame, et Jumal on ajaloo isand, me ju teame, et pikas perspektiivis ei saa me jääda kaotajaiks. Kuid meil tuleb see teadmine muuta sõnadeks ja tegudeks,“ ütles Austria-Ungari viimane troonipärija aastal 1981.

„Demokraatia on kas kristlik või teda ei ole üldse. Antikristlik demokraatia on karikatuur, mis päädib türannias või anarhias,“ ennustas Euroopa demokraatliku ühinemise algataja Robert Schuman. Hoiatus, mis on täna, enam kui 70 aastat hiljem täitumas. Kuid just see meenutab meile Aabrahami dramaatilist dialoogi Soodoma hävitamisele suunduva Jumalaga. Kui palju on vaja õigeid, et häving ei saabuks? Mis on see kriitiline mass täna? Sellist massi ei loo ükski valitsus ega organisatsioon. Selle massi tekitamine on iga kodaniku väljakutse ja võimalus. Kas ei ole äkki minust, minu meeleparandusest ja usujulgusest olenev, et kriitiline mass püsiks, et armuaega pikendataks ja meile antaks uus võimalus?
Eesti vaba rahvusriik on jätkuvalt ime ja luksus. See luksus saab kesta Jumala tunnistamise ja tänamise, meeleparanduse ning vennaarmu najal.

Tunne Kelam

poliitik