Demokraatia raske koorem

Demokraatiaihalus on totalitaarsuse tingimustes kasvanud inimestele omane. Tung selle järele on nii suur, et inimesed võivad minetada piirid, kaob taju kodaniku õigustest ja kohustustest ja tehakse lubamatuid asju.
Just nii juhtus 21. veebruaril, kus Pussy Rioti punkansambli tüdrukud tungisid Moskvas Lunastaja Kristuse kirikusse. Lauljate sõnum on üsna räige ja labane, kus lisaks palutakse jumalaemal Putin minema ajada.
Ebatavalises kohas väljaöeldud sõnum võib valjeneda, aga võib ka kaduda meediamürasse, mida sündmus ise on tekitanud. Mind on tõsiselt häirinud see, et nad valisid oma sõnumi esitamiseks pühakoja. See ei olnud sõnavabadus, pigem sõnavabaduse kuritarvitamine. Igatahes on kolm ansambli liiget vahi alla võetud, süüdistatuna huligaansuses ja õigeusu kiriku teotamises.
Läinud aasta septembris olin Peterburis ja külastasin mitmeid õigeusu kiriku pühakodasid, teiste hulgas ka just tol ajal 200. aastapäeva tähistavat Kaasani katedraali. Rahvarohkusele ja samal ajal läbiviidavale laulatustseremooniale vaatamata oli pühakojas õnnis rahu, vaikus ja Kaasani Jumalaema ikooni palvevägi. Keelavad sildid manitsesid vaikusele ega lubanud kaamerat kasutada. Ma usun, et taoline kord valitseb ka Moskvas õigeusu pühakodades, mis on külastajatele avatud teenistusteväliselt kui muuseumid.
Ma ei tea, millised emotsioonid oleks mind vallanud siis, kui pühakoja hardas vaikuses oleks järsku kõlanud räige muusika ja karjed, nii nagu see juhtus Moskvas Lunastaja Kristuse kirikus, kui maskides Pussy Rioti tüdrukud ikonostaasi ees ootamatult oma pillid kotist välja tõmbasid ja n-ö laulu lahti lõid.
Moskva Lunastaja Kristuse kirikus toimunu on kuu aega hiljem asunud elama oma elu naaberriigis Eestis pärast seda, kui üheksa riigikogu liiget saatsid palve Vene võimudele ansambli liikmete vabastamiseks ja Von Krahlis korraldati Pussy Rioti toetuseks kontsert, millest võttis osa ka president Ilves.
Mõnikord on hea, kui keegi tuletab meelde, mis on õige, kohus ja hea, ning kutsub järele mõtlema. Just sedasi lihtsalt ja inimlikult tegi ka peapiiskop Andres Põder, saates EELK vaimulike siselisti 2. aprillil kirja, kus ta jagab hämmastust selle üle, et osa riigikogu liikmeid on asunud avaliku kirjaga õigustama ansambli Pussy Rioti huligaanset rünnet vene õigeusu kiriku vastu.
 «On selge, et kellegi poliitiliste, majanduslike või meelelahutuslike eesmärkide saavutamiseks on pühakoja rüvetamine ja usuvabaduse jalge alla tallamine lubamatu vahend. Rääkida sellest kui sõnavabaduse kaitsmisest, on küüniline,» kirjutas peapiiskop. Küllap oli peapiiskopil värskelt meeles Püha Vaimu kirikus korraldatud nn after party pärast Madonna kontserti 2009. aasta augustis. Või siis aastatagused filmivõtted Viljandi Pauluse kirikus.
Peapiiskop soovitab «selgitada inimestele väärtuspõhise eluhoiaku aluseid ning mõjutada erakondi ja riiki neist lugu pidama. Esmajoones aga palvetagem üksteise eest, et õigeid eesmärke taotletaks õigete vahenditega.»
Et peapiiskopi kirjast pühadeaegne meediasündmus kujuneb, ei osanud ilmselt keegi ette näha. Igatahes jõudis meie peapiiskop teleesinemiste ja intervjuude kõrval Postimehe nädala persooniks. Ehk sai seeläbi selgemaks ka pühaduse, sõnavabaduse ja demokraatia mõiste.
Vene hinge on suutnud suurepäraselt avada 1978. aastal 37aastaselt Venemaalt emigreerunud kirjanik Sergei Dovlatov, kes mingi aja enne seda elas ka Eestis. Oma elu viimased 12 aastat Ameerika Ühendriikides elanud kirjanik sai alles seal avaldamisvõimaluse ja nii ilmus tal igal aastal teos. Ühes neist, «Leivatöös» (1985) on ta kirjutanud:
«Nõukogude Liidus näis meile, et me oleme veendunud demokraadid. Või veel, me ju teretasime koristajaid. Viskasime viina koos elektrimontööridega. Ja nagu ette nähtud, vihkasime vaikselt juhtkonda,» kirjutab ta. Totalitarismi vihates ja end demokraadiks pidades veendus Dovlatov alles vabasse maailma jõudes, et «demokraatia on suur jõud, kuid ka raske koorem».
Sirje Semm