Diakoonia baseerub ligimesearmastusel

Sotsiaalministeeriumi andmetel on meie eakate suhteline vaesus Euroopa kõrgeim, Eesti riigi kulutused vanaduspensionitele aga ühed väiksemad Euroopas. Partnerina riigiasutustele on appi tulnud Eesti Diakoonia, et aidata ehitada inimsõbralikku ühiskonda või vähemasti kogukonda. 

EELK Diakoonia- ja Ühiskonnatöö SA, patenteeritud nimega Eesti Diakoonia, kasutab praegu oma töös sotsiaalmeediat, aga ka lihtsalt telefoni, et jagada inimestele hingehoidlikku tuge ja nõustada neid praktilistes asjades. „Diakoonia ei ole ainult supijagamine, vaid igasugune hooliv ja tähelepanelik tegevus inimsõbraliku ühiskonna või vähemasti kogukonna ülesehitamisel,“ ütleb sihtasutuse juhataja Avo Üprus. 

Videoklipid ja koolitused

Diakoonia olemuse tutvustuseks valmib peatselt sari 2,5–3 minuti pikkusi videoklippe ja neid saab näha e-Kiriku kodulehel. Projekt kestab aasta lõpuni. Klipid filmitakse nii inimestega, kes on otseselt kaasatud diakooniatöösse, kui ka nendega, kes kuuluvad diakooniatöö sihtgruppidesse. Ka on küsitud väljaspool otsest praktikat tegutsevate inimeste arvamust, mis on või mis peaks diakoonia olema, selgitab Üprus. 

Kuna vajadus inimeste aitamise järele on kasvanud, küsin, kas videoklipid on mõeldud vabatahtlike leidmise kampaaniaks. Üprus kummutab selle mõtte, ent sõnab: kellel on huvi ja kes rakendust otsib, võib sihtasutuse poole pöörduda. Koostööleping on sõlmitud töötukassaga, kes sihtasutusele vabatahtlikke saadab. Soovi korral suunatakse vabatahtlikud edasi nendesse Harjumaa ja Tallinna kogudustesse, kes jagavad või soovivad jagada toiduabi.  

Üprus sõnab, et vabatahtlike oskused ja võimed on erinevad. On suurepäraseid töötajaid, aga on ka neid, kellega töötamine võtab rohkem energiat, kui töö väärt on. Aga ta on positiivne: kui nad saavad mingi positiivse hõivatuse oma tühjadesse päevadesse, on seegi väärtus. Ja lisab: „Meie partnerlus töötukassaga on ka selge teenimistöö.“

Inimeste abistamine polegi nii lihtne, kui ehk arvata võiks. Seepärast korraldab sihtasutus koolitusi nendele, kes tegelevad ühiskonna haavatavate gruppidega. Üprus ütleb, et neil on sadakond tugiisikut, kes laias laastus jagunevad kahte rühma. Üks rühm teeb tööd peredega, kus kasvavad puuetega lapsed, nende rakendamiseks on sõlmitud koostööleping ja need inimesed saavad tunnitasu. 

Teine rühm külastab vanglaid ja töötab vanglast vabanenutega. Aga kõik abistajad peavad läbima koolituse, et nende tegevus tugineks teadmistele ja baseeruks ligimesearmastusel.

Igaühe reaalne panus

Kogu vaimulikuna teenimise aja jooksul on õpetaja Avo Üprus püüdnud inimesi aidata ka millegi käegakatsutavaga. Nüüd on ta teinud Eesti Kirikute Nõukogule ettepaneku, et kogudused võiksid endale soetada jäätmete sorteerimise konteinerid. „See on väike samm, aga sellega on võimalik reaalselt anda oma panus loodu hoidmisse ja raiskamise vähendamisse,“ ütleb ta, viidates samas, et kirikute nõukogu on võtnud fookusesse loodu ja ligimese hoidmise teema. Ta kinnitab, et Harkujärve kogudusele on ta need kaunid vineerist konteinerid juba ostnud. 

Innustunud sotsiaal- ja keskkonnaministeeriumi koostöös sündinud toidujäätmete tekkimise vältimise kavast, näeb ta selles säästvat, hoolivat ja lugupidavat suhtumist toidusse ning võimalust kaasa aidata. „See on kristlik ja igati hea suhtumine,“ ütleb ta.

Avo selgitab, et sotsiaalministeeriumi nõunik Tea Varrak kontakteerus toidu raiskamise vältimise teemal peakaplan Ove Sanderiga, kes kaasas tema ettevõtmisse. Üheskoos on leitud, et mida vähem toitu raisatakse, seda parem. Juba praegu teeb osa kogudusi toidupangaga koostööd, aga kui mõni veel liituks, kinnitaks see, et kogudused hoolivad inimestest endi ümber ja on valmis vastutuse võtma.

Ta ütleb: „Minu üleskutse mõte on, et kui kogudused ja teised asutused tulevad kaasa, siis toetame nii riigi kava kui ka kohalikke inimesi. Eesmärk on edendada ja suurendada kvaliteetse ja ohutu toidu annetamise mahtusid, et jõuda enamate abivajajateni ning toetada puudust kannatavaid inimesi ja nende perekondi.“

Ühe ettevõtmisena on sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud retseptivihik, mis sündis Tallinna inglise kolledži koka Anton Karavajevi ja paljude retseptiraamatute autori Lia Virkuse koostöös. 

Vihiku teeb eriliseks asjaolu, et see on mõeldud inimestele, kes toituvad Euroopa Fondi toiduabi pakkidest. Retseptid on koostatud nii, et abipakis leiduvatele toiduainetele midagi väikest lisades saab mitmekesistada inimeste toitumist ning valmistada maitsvaid ja tervislikke toite. Avo ütleb, et retseptivihik ei maksa soovijale midagi ja neid võib tema käest saada. 

Ta jagab ka isiklikku kogemust: kolmkümmend aastat sööb ta igal hommikul kaerahelbeputru. Algselt veega keedetud putru on vargsi rikastanud abikaasa Fea Üprus. Avo lisab, et kahjuks jääb inimestel vajaka mõistlikust tarbimisest ja toiduvalmistamisoskusest. 

Mõtted liiguvad tuleviku suunas: vajadusel ollakse valmis korraldama virtuaalkoolitust. Nii saaks täita töötute aega mõtestatud tegevusega. Üksteisele toeks olles õpitaks samas midagi praktilist. Avo Üprusel on näiteks tuua kogemus: Harkujärve kogudus on lastele teinud kokakooli, korraldatud on leivaküpsetamise töötubasid. Nüüd on kogudusel mõte hakata tootma kirikuleiba. See on praktiline ja lihtsalt teostatav, kinnitab vaimulik.

Rita Puidet

Euroopa Liidus oli 2015. aastal peaaegu veerand elanikkonnast, st 119,1 miljonit inimest, vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus ning 42,5 miljonit inimest ei saanud ülepäeviti lubada endale kvaliteetset toitu. Samal ajal tekkis neis riikides aastas arvestuslikult umbes 88 miljonit tonni toidujäätmeid, millega seotud kulud olid hinnanguliselt 143 miljardit eurot.